AASTA AED 2020. Sametise muruvaiba ja järvepeegliga aiapärl

Kaja Kurg
Aasta aed sai Bauhofilt preemia 2500 eurot. Kiviktaimla ehib krundi veeäärt. | Meeli Tulik

Kairet Pintman ja Benno Keskpalu leidsid järvekaldalt unistuste krundi ning rajasid sinna perele imelise aia.

 

Ligi kümme aastat tagasi, kui Kairet ja Benno veel Tartu lähistel Ihastes elasid, läksid nad Kõrvekülla naise emale külla. Eramuehitus tehisjärve ääres alles kogus hoogu, suuresti laius seal veel võsa, polnud teedki. „Järvest mööda jalutades viskasin huupi killu, et kui siia krundid müüki tulevad, siis ostame ära. Umbes aasta pärast nii läkski,” meenutab Benno.

Perel oli ka Ihastes oma maja ja aed, aga Kaireti sõnul jäi aed lihtsalt väikeseks: „Loominguline ruum sai otsa. Naabrid olid samuti väga lähestikku, Kõrvekülas on privaatsust hulga rohkem. Pealegi on siin maastik väga ilus.”
Järve veepeegli ääres kergel nõlval asuv „viimase peal” krunt dikteeris elumaja lahendused. Oma soovide järgi visandati projekt ning kuus aastat tagasi kolis pere uude kodusse. Osa aeda oli selleks ajaks aga juba rajatud.

 

Ise kujundatud ja rajatud
 

Kairet meenutab: „Krundi alumises osas järve ääres asuv kiviktaimla sai valmis enne maja. Hakkasime iluaeda tegema majaehitusega samal ajal sellepärast, et sisse kolides oleks juba, mida vaadata. Ehitajad olid väga üllatunud, sellist asja polnud nad varem näinud. Kõigepealt visandasin paberile aiaplaani, mida joonistasin aasta jooksul korduvalt ümber. Ka rajasime kõik puhtalt oma kätega, kõrvalist abi kasutasime vaid kivisillutise paigaldamiseks.”

Kõlab uskumatult, et selle looklevate aiateede ja kaunite taimemaastikega imeilusa aia kujundas perenaine Kairet. Aiandust ega aiakujundust pole ta päevagi koolis õppinud, leiba teenib hoopis maaklerina.

Aga see pole veel kõik. Peale oma kahe aia – esimene Ihastes ja teine Kõrvekülas – on andekas naine aia kujundanud ka oma emale ning paljudele teistelegi. Otse üle järve paistabki üks Kaireti kujundatud aed, kus on selgesti näha tema käekirja. Kas pole kaval niimoodi endale ilusat vaadet tekitada!
„Aia kujundamiseks ja taimede valimiseks saan ideid ajakirju sirvides ja teiste aedu külastades. Loen palju, sest aiandus huvitab ja köidab mind väga. Ka oma kogemused õpetavad. Tunnen taimi aina paremini – millal miski õitseb ja kuidas kasvab. See aitab kooslusi kujundada,” räägib naine oma hobist.

 

Kollane ja lilla, sekka ka roosat
 

Aia taimekooslused on imetlusväärselt hästi läbi mõeldud, et seal oleks mitmekesiseid vorme, häid taustu ja kevadest sügiseni õie- ja lehevärve. Võtame näiteks eesaia. Elumaja graniithalli kiviseina ääres puhkevad varasuvel lillade õitega igihaljad rodod. Pärast neid toovad siia värve kollased päevaliiliad ja lillakassinine lavendel. Halli seina ees tundub ka elupuude roheline kuidagi säravam. Tumehall taust on tõeliselt hea valik, mis toob värvid hästi esile.

Tänavaäärse aiaserva ääres kulgeb taimevöö, kus kevadsuvel rõõmustavad silma kolm madalat helelillade lõhnavate õitega Meyeri sirelit ’Palibin’. Sel ajal tekib siia ka naistenõgeste lillakassinine pilv. Juulist sügiseni lisab värvipaletti tumelillat võimas Davidi budleia.

Eesaias on ka roosa nurgake. Kogu suve hõljub peenraserval helmikpööriste punakasroosa õielaik, juulis alustavad oma etteastet hortensiad. Kaire sättis need kasvama nii, et roosade õisikutega puishortensia ’Pink Annabelle’ jääks valgeõieliste aedhortensiate ’Grandiflora’ taustale. Hortensiate õieilu jätkub pikalt hilissügiseni, kuni külmad selle lõpetavad.

 

Ah, milline muru!
 

Kuuleme pererahvalt, et tavaliselt hakkavad külalised aeda astudes kohe muru kiitma. Nii meiegi. Sellist sametiselt tihedat ja ühtlast muruvaipa näeb meie aedades üliharva. Ei ühtegi võilille ega muud laialehist muru ühtluse rikkujat. Kõrrelistest taimik on nii tihe, et tuulega saabunud seemnetel ei õnnestu kuidagi maapinnani jõuda. Vahel, kui see siiski on juhtunud, juurib perenaine sissetungija kohe välja.

Looduslikult on krundil kruusane pinnas, kuhu oli kuhjatud ka järve puhastamisel saadud savikat sodi. Kasvupinnase parandamiseks toodi mulda ja liiva. Külvati Eesti muruseemnesegu.

Siis, kui muru hakkas pügama robotniiduk, jäi Bennol tööd tublisti vähemaks: „See on asendamatu riistapuu ja teeb väga head tööd. Panime muruala servadesse tänavakivi või killustiku eelkõige just praktilisuse pärast, et robot saaks ka servad üle käia. Ise peame neid vaid veidi siit-sealt trimmerdama.”

Ka suvel kuivaga on muru lopsakas ja ühtlaselt roheline, sest talle antakse korralikult juua. Õnneks on vesi kohe siitsamast järvest võtta. Põuaga on vihmutid töös ööpäev läbi ja seejuures 3–­4 tundi ühe koha peal, et maapind juurestiku sügavuselt korralikult niiskeks saaks. Väetist antakse murule kevadel ja suve keskel. Lisaks kuulub kevadel esimeste tööde sekka muruõhustamine.
 

 

Järvevaatega terrass
 

Järve poole langev kallak lausa kirjutas ette, et elumajal peab olema terrass, kust veepeeglit imetleda. Krundil olnud võsast jäeti alles mõned suuremad kased, mis nüüd järvevaadet kaunilt raamivad.

Terrass tehti korralikult suur, et perel ja sõpruskonnal oleks ruumi olemiseks. Päike hakkab terrassile paistma veidi pärast lõunat ja on siin loojumiseni.

 Üks terrassisopp sai ümber klaasist lükanduksed, mida on hea õhtul jaheduse saabudes ette tõmmata. Sügisel pannakse tööle ka soojendus. Nii saab siin pikalt istuda ja telekat või kodukino vaadata. Kuum päike kütab ruumi seevastu põrgukuumaks. Selle vastu aitavad päikeserulood, millest näeb läbi, aga mis kõrvetavaid kiiri läbi ei lase.

Peale kauni järvevaate rõõmustavad terrassil viibija silma ka õitesse mattunud roosipõõsad aia keskmise osa istutusaladel. Kui Kairet hakkas siinset aeda tegema, lubas ta mehele, et mitte ühtegi roosi ta ei istuta, kuna eelmises aias oli nendega olnud väga palju tööd. Lubadus jäi õnneks täitmata. Kogu päeva päikesele avatud aed on roosidele nagu loodud. Juulis, õitsemise tippajal, on vaatepilt tõeliselt uhke, õisi jätkub kuni sügiseni.
Sortidest on aias näiteks tumeroosad ’Leonardo da Vinci’, ’Pomponella’ ja ’Koit’, heleroosad ’Olivia Rose’ ja ’Fairy’, tumepunane ’Nina Weibull’, valge pinnakatja ’Aspirin’ ja muidki.

 

Oma rand
 

Alguses lõppes krunt järsu kaldaga. Selle ette oli plaanis teha müür, aga siis torkas pähe hulga parem lahendus: maapind kaevati ümber, et aed kulgeks sujuvalt veeni. Kogu rannaala on kavas katta maakividega, osa tööst on juba tehtud. Järvevesi on suvel alati hästi soe ja seal on mõnus suplemas käia.

„Kahjuks kipub järv täis kasvama. Siis tuleb laenata naabritelt paat ja minna järve vikatiga niitma. Aeg-ajalt teeb seda ka Tartu vald. Järv kubiseb kaladest, naabrimees võtab aeg-ajalt korralikke havisid välja. Paar korda oleme isegi paadiga ülejärve naabritel külas käinud. Naabritega on meil väga vedanud. Kõikide aiad rõõmustavad silma ja on olnud palju toredalt koos veedetud aega. See annab olemisele palju juurde, kui ka naabruskond on ilus,” kirjeldab Benno mõnusat elu kodupaigas.

Inimeste kõrval naudivad seda teisedki. Vahel tulevad järve pealt aeda pardid, kes ei pelga isegi terrassil jalutada ja koputavad vahel nokaga aknale. Muruvaibal näeb sageli linavästrikke, kase otsas on olnud tuvipesa. Lavendlite ja monardade õiemeri meelitab kohale parvede viisi kimalasi ja meemesilasi ning budleiad ahvatlevad oma õitele liblikate pilvi.

 

Alguses raske, hiljem lihtne
 

Seitsme aastaga on aed muutunud mõnusalt lopsakaks. Aga lõplikult valmis see pererahva sõnul veel kindlasti pole, sest iga aasta toob uuendusi ja väikesi täiendusi.

„Kevadel jälle avastad, et midagi tuleb ümber teha,” leiab Benno. Mees tuleb alati naisele appi, kui vaja teha labidatööd, tõsta raskusi jne.

Õnneks on aed rajatud nii, et püsib kerge vaevaga korras. Kairet: „Kui alguses näed vaeva ja mõtled asjad läbi, siis on hiljem lihtne hooldada ega pea iga päev aias rügama. Aedvilja ja maitsetaimi me ei kasvata, sest ema elab siinsamas paar maja edasi ja tal on kõik olemas: tomatid, kurgid, sibulad ja muu kraam.”

Kaireti ja Benno kärgperes on üles kasvanud neli toredat ja tublit last, kellest kolm on juba pesast välja lennanud. Kodus elab veel pesamuna Kristin, kes õpib Tartu ülikoolis.

Kolm aastat tagasi rõõmustas vanem poeg Siim koos oma kalli kaasa Marellega Kairetit ja Bennot sellega, et otsustas nende rajatud ilusas aias pidada oma pulmapeo. Paremat kohta ei osanud noored selleks tähtsaks sündmuseks leida. Nende peres on praegu juba kaks vahvat pisipõnni, Dominick ja Benjamin.

Lumisel talvel rulluvad kaunis aias lahti muinasjutulised vaated lumemütsides okaspuude, hiina siidpööriste härmas õieküünalde ja lume alt kumava valgusega. „Värskelt sadanud lumel ei luba ma kellelgi käia, et jäljed ei rikuks imelist vaatepilti,” muigab Kairet.

Sarnased artiklid