Keeruline aeg tubases lilleaias

Eneli Käger
Soomuslehik. | Eneli Käger

Vähene valgus, soe tuba ja kuiv õhk teevad toataimede elu talvel raskeks. Kuidas oma rohelisi kaaslasi aidata?

Suvel aias tegutsedes ei tule toalilled eriti meeldegi. Sorts vett, tsipake väetist – ning kõik on oma olemisega rahul. Probleemid tekivad vastu talve. Taimed, kes kevadest sügiseni tundsid end hästi, hakkavad silmanähtavalt kuhtuma. Nüüd tuleb teha kiire sügistalvine ülevaatus, et asi ei väljuks kontrolli alt.

 

Suurim oht on ülekastmine
 

Toataimede kiire kasvuperiood saab lühikeste sügispäevade saabudes läbi. Osa liike kasvab nüüd aeglasemalt, osa on asunud hoopiski puhkama.   Kuna taimede elutegevus on aeglasem, tarvitavad nad tunduvalt vähem vett. Muld tuleb hoida siiski piisavalt niiske.

Praegu on väga suur oht taimed üle kasta, sest käsi on harjunud valama vett, ilma et näpp kontrolliks mulla niiskust. Liigniiskes kasvupinnases hakkavad aga juured mädanema.

Tunduvalt tihedamalt tuleks heita pilk dekoratiivse ümbrispoti sisemusse, et sinna  ei oleks kogunenud liigset kastmisvett, kuhu kasvupoti põhi sisse ulatub. Samas, kui kasvupott vee sees ei ligune, on ilupoti põhjas olev vesi isegi vajalik, sest see muudab taimede vahetus läheduses õhu niiskemaks. Keskküttega ruumide õhk on enamikule toataimedele liiga kuiv.
Eemalda taimelt närtsinud õied ning kuivanud ja koltunud lehed. Nopi need kindlasti ära ka mullapinnalt. Nii toimides pole haigustekitajatel kohta, kuhu end sisse seada, et levima hakata.

 

Avasta kutsumata külalised
 

Vaata taimed terase pilguga üle, et õuest poleks tuppa sooja kolinud lehe- ja kilptäisid, kedriklesti, ripslasi ega muid kahjureid.

* Kontrolli üle võrsete tipud, et seal poleks lehetäisid.

* Võta appi luup ja uuri lehtede alumisi külgi ning varrele kinnitumise kohti. Seal võid märgata ämblikulaadseid pisikesi kedriklesti ja nende imeõrnu võrgendeid.

* Pööra tähelepanu ka õitele. Hõbedane kahjustus või mustad servad õielehtedel näitavad, et midagi on viltu. Tihti kohtab sellise kahjustuspildi korral ka peenikest „kohvipuru”. See kõik viitab ripslaste tegutsemisele. Need kahjurid toome tihti tuppa viimaste lilleõitega aiast või siis pahaaimamatult mõne hooajalillega, näiteks alpikanni, hüatsindi või ratsuritähega.

* Kindlasti kontrolli üle orhideed, draakonipuud, kaktused ja teised sukulendid, et neil poleks varjul vatitupsu meenutavat tülikat puudertäid (rahvapärase nimega villtäi). Neid on lihtne tuua poest koos lilledega, aga ka mandariinide, apelsinide, ananassi, hurmaade jm lõunamaise puuviljaga.

* Pea meeles, et lehtedelt tolmu pühkides võid kahjureid ühelt taimelt teisele kanda.

 

Päästa või ära visata?
 

Kui mõni taim näeb väga lootusetu välja, siis pole mõtet üritada teda päästa. Targem on tema piinad lõpetada ehk taim ära visata, sest ees on mitu pimedat talvekuud kuiva õhuga soojas toas.

Samas võib ootamatult kiiresti koledaks minna ka äsja poest toodud potilill. Põhjus on selles, et lillekasvatus on tootmisharu, kus taimed sirguvad kontrollitult kõige paremates ja ühtlasemates tingimustes. Kodustes oludes ei suuda me seda tagada ja tuleb olla valmis tagasilöökideks, sest taimedel võtab kohanemine päris kaua aega.

 

Rohkem valgust!
 

Hoolitse, et aknaklaasid oleksid puhtad, sest siis pääseb tuppa rohkem loomulikku valgust. Tõsta taimed valgemasse kohta ehk aknale lähemale. Talvise pööripäeva paiku on päevavalgust vaid mõned tunnid ning pilvisel päeval on kogu aeg akna taga hämarus.
Lisavalgust saad anda taimelampidega. Pean siiski tunnistama, et taimele sobiva spektriga valgus on vähemalt minu silmis päris jube.

Tasub teada, et kirjulehised sordid on valguse suhtes nõudlikumad kui ühtlaselt rohelise lehestikuga taimed, kuna viimastel on fotosünteesivat pinda rohkem. Vähese valgusega aja elavad nad paremini üle ja taimesõbral on muret vähem.

 

Õhk niiskemaks
 

Toataimedele ei meeldi sugugi kuiv õhk keskküttega ruumides. Kui juba inimesele on see ebameeldiv ja tekitab terviseprobleeme, siis seda enam kannatavad taimed.

Niiskemat mikrokliimat on lihtne tekitada nii, kui paigutad taimed üksteise lähedale suuremasse rühma. Lehtedest ja mullast auruvat niiskust on siis õhus rohkem ja see ei lendu nii kergesti.

Olukorda saab pisut parandada ka taimi veega pritsides. Taimeni jõudev vesi peab olema võimalikult udusarnane, ei tohi moodustuda piiskasid, mis veerevad lehtede vahele ja võivad tekitada mädanikku.

Udutamine on kahjuks väga lühiajaline, vaid paaritunnine leevendus. Suurem kasu on sellest, kui taimede lähedal on püsivalt lahtist vett, näiteks toapurskkaev või õhuniisuti.

 

Jahedas või soojas
 

See, milline temperatuur on taimele talvitumiseks kõige sobivam, oleneb

eelkõige liigi looduslikust kasvukohast. Õnneks on sordid tunduvalt paremini kohanenud toas kasvatamiseks kui loodusest kaasa toodud taimed.

Talvise temperatuurisoovi põhjal võib toalilled jagada kolme suuremasse rühma.

* 3–8º ja valge kasvukoht. Sellisel temperatuuril juur puhkab. Siia kuuluvad taimed, kes talvel ei kasva, minu vanaema nimetas neid jaheda toa taimedeks. Need on loorberipuu, õlipuu, mürt, oleander, luuderohi, fuksia, pelargoon, inglitrompet, asalea, fatsia, kameelia, kaktused jne.

* 8–18º ja valge kasvukoht sobib enamikule sukulentidest (kaktused, soomuslehikud, turdlehed jne), tääkliiliale, lehtliiliale, asparile, toapalmidele, kliiviale, kallale jne.

*18–22º ja veel mõni soojakraad rohkemgi ning valge kasvukoht on  tänapäevaste tuntud toalillede päralt: flamingolilled, kuukingad, ebakrootonid, filodendronid, marantad, draakonipuud jne.

Kui eespool kirjeldatud tingimusi taimedele pakkuda ei saa, siis leia neile võimalikult valge asukoht. Toasoojus ergutab kasvama, aga kui valgust napib, kurnab see taime. Võrsed venivad välja, on nõrgad ja heledad. Kevadel tuleb need kõik tagasi lõigata.

 

Mõned tähtsad tarkused
 

Vajalik on jälgida ka valguse, temperatuuri ja niiskuse suhet.

* Mida soojem on ruum, seda rohkem vajab taim vett nii õhku kui ka mulda.

* Jahedamas ja pimedamas kohas kulub vett märksa vähem ja sel juhul on taime väga lihtne uputades tappa.

* Lihtne näpuproov ütleb: kui muld tundub jahe, on selles niiskust piisavalt.

* Kui muld on näpusügavuselt kuiv ja lehed jõuetult lontis, on tegu veepuudusega. NB! Ka üle kastes, kui liigniiskus on juured mädandanud ja need enam ei toimi,  vajuvad lehed lonti.

 

Miks lehed pudenevad?
 

Sügistalvine sage murekoht on ka lehtede langetamine. Mõnel juhul on see täiesti loomulik, sest taim loobub lehtedest, mida ta ei suuda üle kehva aja hoida ja toita. Nii käituvad näiteks sõrmlehikud, viigipuud, draakonipuud ja alokaasia.

Sageli on see aga reaktsioon järsule keskkonnatingimuste muutusele: valguse puudus, kuumav keskküte ja sellest tingitud kuivem õhk, vähene või liigne kastmine. See kõik mõjutab taime ja tekitab stressi.

 

Kas ja kuidas väetada?
 

Taimesõprade igikestev küsimus on: kas toalilli on vaja talvisel ajal väetada? Vastuse saamiseks on kõige lihtsam vaadata väetisepudeli sildilt, kas ja kui palju mingil ajal väetist kasutada.

Tänapäeval kasvatatakse kodudes tunduvalt rohkem kui veel 20–30 aastat tagasi troopilise päritoluga taimi. Sellised liigid kasvavad peaaegu aasta läbi, vajades ühtlast soojust, suuremat õhuniiskust ja lisatoitaineid.

Kirka lehevärvi hoidmiseks soovivad talvel väetist ka värviliste lehtedega toataimed. Väga palju värviliste lehtedega sorte on aretatud ka juba ammu tuntud toalilledest.

Lehevärvid kahvatuvad talvel järgmisel põhjusel. Nimelt toimub fotosüntees, mille käigus saab taim oma kasvuenergia, taime rohelistes osades. Meie talved on aga enamasti ilma päikeseta. Samuti pole põhjamaistel laiuskraadidel valgus nii intensiivne kui troopiliste taimede kodumaal. Kauni värvilise lehestikuga toalill, mille põhiliik kasvab looduses varjulises alusmetsas, kannatab meil valguse vähesuse käes ja tema värvid tuhmuvad.

Kui kõigele lisaks on potis ka kasvuturvas, mis on loomu poolest toitainevaene, on väetamine lausa hädavajalik.

Sarnased artiklid