Konkursi "Kodu kauniks 2016" võidukodu: emotsionaalne lugu mitmes vaatuses

Ele Praks
Kodu & Aed
13.12.2016
Karin Jürisalu ja Siim Tarvise kodu Koplis pälvis konkursil "Kodu kauniks" nii aasta kodu kui ka parima vannitoa preemia. | Juta Kübarsepp

Aasta kodu 2016: väike korter vanas majas, mis on kadestamisväärse hoole ja mängleva kergusega suureks kujundatud. 

Kes: Karin Jürisalu (36), Siim Tarvis (36), Simona (3). 
Mis: ühe magamistoaga korter. 
Kus: 1912. aastal valminud Bekkeri sadama meistrite majas Kopli asumis Tallinnas.

 

Esimene vaatus

1. EPISOOD 
Žürii sõidab vaatama Kopli tänava konkursikodu. Kopli tänav on pikk: algab Balti jaama tagant ja kulgeb läbi Kalamaja. Kalamaja on aga, teadagi, trendikas elukeskkond. See kodu siiski Kalamajas ei ole, tuleb edasi sõita. Päris-päris palju edasi. Kaugel Koplis kulgeb aeg teistmoodi, on kinni jäänud 1990-ndatesse. Majad on räämas. Välisuksed on metallist. Metallil on grafitit. Kinnisvara hiilgust ei paista kusagilt. 

2. EPISOOD 
Metallist välisukse taga on suursugune trepikoda. Endine suursugune. Avar, laia kaarduva trepiga. Tumedatelt seintelt koorub mitu kihti värvi ja koristaja ei tööta päris kindlasti põhikohaga. Valgustus on sõjaeelsest ajast. Lõpuks astume pisikesse esikusse ja ... vastu tõttab tilluke helendav kuldjuukseline olevus, käed avali ja kollased kummikud jalas: „Kalli, kalli, kalli!” Millal sind viimati tervitas kallistav ingel?

3. EPISOOD 
Ahh, kui ilus, helge elu siin on! Imelised suured kaaraknad, kõik on nii puhas, valge ja kena! Tuba täis igavikulist päikesesära. Algupärased õhuaknad, kremoonid ja hinged. Puhtus ja valgus, mis tulijale vastu tulvab, on muljetavaldav. Žürii on valgusest, inglist ja ootamatust glamuuripahvakust rabatud. Äkki ilmsiks saanud helendusele annab sõnalise võnke korteri perenaine Karin. Kindlasti on ta meie tulles pisut ärevil, ootas ta ju külla kampa kriitikuid. Ärevust saab peita jutukusega. Jutt jookseb hästi, kui on võimalik 
kiiresti ja kergelt kõneleda asjust, mis on sulle armsad, mille peale oled palju mõelnud ja mida kaua südames kandnud. Kodu on Karinile kindlasti selline koht.

Teine vaatus: Karin räägib 

Lahkuminek ja uus armumine 

„Juhtus nii, et kuus aastat tagasi läksin elukaaslasest lahku ja hakkasin otsima uut üürikorterit. Nagu ikka sellisel puhul, oli elamiseks raha järsku poole vähem. Elasin Kadriorus ja Koplist ei teadnud midagi, olin vaid kindel, et uues üürikorteris peavad olema kõrged laed, millega olin Kadriorus harjunud. 

Leidsin siis enam-vähem toreda pakkumise lootuses, et see ei asu väga kaugel Koplis. Aga oli ikka kaugel. Kuigi põline tallinlane, ei olnud ma nii kaugel Koplis varem isegi käinud. See, mis kuulutuse järgi tundus enam-vähem viisakas pakkumine, osutus kurikuulsatest Kopli liinidest vaid mõne sammu kaugusele jäävaks, sada aastat vanas ja räämas kivimajas asuvaks elamiseks. Aga korter oli kena ja hind hea, seega astusin selle ebakindla sammu ja armusin. Koplisse. Sellesse aastakümneid põlatud, kahtlase kontingendi, kirju arhitektuuri ja veidralt võluva atmosfääriga piirkonda. Hetki ja olukordi, mis panevad tugevalt kulmu kergitama, tuleb Koplis ette iga päev, ent see teebki elu mitmekesiseks ja huvitavaks. Lasin oma hirmudest lahti, neelasin kõik kaotused alla ning tõepoolest, sõbrad tulid endiselt meelsasti külla ja ma ise ei kartnud enam. 

Stiili- ja ajalugu 

Umbes aasta-poolteist hiljem olin sama maja ühe korteri omanik. See juhtus nii, et sõbranna helistas ja ütles: „Seal sinu majas ülemisel korrusel on korter müügis. Kui sa ise ei osta seda praegu ära, siis ostan mina!” Tulin siis siia vaatama. See oli ikka väga räämas. Kapiuksed olid püksikummiga kinni, vannituba üldse ei olnud, vann oli köögis. Seintel oli 14 kihti tapeeti. Aga majal on väärikas ajalugu ja korteril oli stiili: kõrged peegellaed, imelised luugikeste ja kremoonidega kaaraknad, tahveluksed, pea meetripaksused välisja kandeseinad, mille tõttu tekib majas üksi elamise tunne – naabreid pole üldse kuulda! 

Sisustuskontseptsioon
 
Korterit ostes olin vallaline, karjäärile ja seltskonnaelulekeskendunud noor naine ja mu nägemus oli sisustuse osas selge: olgu avar ja saagu palju valgust, tulgu minimalistlik valge-must värvigamma. Glämmi ja sära pidid lisama rokokoostiilis faux-kamin, lõvijalgadega vann ja uhked vintage-lühtrid. Viimaseid kavatsesin panna nii palju, kui maitsekuse piiridesse mahub. Kuna puuküttel kaminat ei saanud ohutuse tõttu mujale planeerida kui rajatavasse vannituppa, siis tekkis idee teha vannitoale klaasist sein, et kaminatuld oleks võimalik ka elutoast nautida. 

Tollase elustiili juures oli köögil minu elus minimaalne funktsioon, seega sai köök väiksem ja askeetlikum. 

Üks emotsioon 

Kõige magusamad lapsepõlvemälestused on mul Vääna-Jõesuust, kus veetsin kõik oma lapsepõlvesuved. Mõisahoones tegutses kool ja vanaema töötas koolis majapidajannana. Tal oli sealsamas ka korter, mis oli minu lapsepõlve muinasjutu mängumaa. Vanaema oli helguse kehastus. Koolimajas ta koristas, hooldas aeda, küttis ahjusid, poonis põrandaid. Pärast saali põranda libedaks poonimist mängis vanaema alati klaverit. See poonimise lõhn, klaverimäng ja pikad liud mööda parketti on mul siiamaani meeles. Vanaema oli soe ja lihtne, toredate tõekspidamistega naine. Ma polegi varem mõelnud, kus minu maitse-eelistuste põhjused peituvad, miks mulle meeldivad lopsakad vormid ja kõrged laed, aga võib-olla sealt see just tulebki! 

Mustvalge etapp elus 

Kasutasin ehitustööde alguses arhitektist sõbranna abi. Ta tegi korterileruumilahenduse, aga see ei sobinud mulle, vaid pigem aitas aru saada, mis meeldib ja mis kindlasti ei meeldi. Õppisin selgeks isegi sisekujundusprogrammi, sest pidin nägema, kuhu mul mingi asi mahub, ruumi siin ju tegelikult väga palju ei ole. Vaatasin pilte, lappasin ajakirju. Kõlab võib-olla esoteeriliselt, aga kodu on protsess: kõigepealt oled ruumis, tunnetad, mis ja kus peaks olema, kuidas siin liikuda. Ja siis vaikselt hakkad tegema. Elutuba oli väga pikalt täiesti tühi. Ostsin korteri aprillis ja hakkasin töödega pihta alles oktoobris. 

Meid sai kolm 

Elu aga läks omasoodu ja esialgsest „üksist” sai üsna varsti „kaksi” ning peagi olime juba kolmekesi. Koos tütre sünniga muutus elamise ilme kodusemaks, korterisse lisandus värve ja pehmemaid detaile patjade, vaipade ja muu sellise näol. Kõige suurema löögi alla sattus magamistuba, kus seni oli põhirõhk võimalikult suurel garderoobil ja täpselt välja mõõdetud suurusega kuninglikulvoodil. Pidime olematule põrandapinnale mahutama ka lapsevoodi. Elu! 

Kodu on nagu Tallinna linn: ei saa iialgi valmis ja on pidevas muutumises. Nii ka meie kolme „getokodu”, nagu teda hellitavalt kutsume. Ikka on midagi teha ja tekib uusi ideid, mõne mööblitüki võiks juba uuema ja huvitavama vastu vahetada. Üks on aga kindel: kuigi paari aasta pärast peame hakkama otsima uut kodu, kus väikesel preilil oleks oma tuba, jääb meie kolme päris esimene ühine kodu ootama tütre täiskasvanuiga. Koduarmastus on liiga suur, et sellest kohast päriselt loobuda. 

Kolmas vaatus: isetehtud asjad 

Meie teisel kohtingul aitas Siim mul dekoratiivkaminat värvida. Siim aitas leida ka toorikut, otsis mulle Soovi kuulutusteportaalist sobiva ja nii sain ma selle valekamina poole odavamalt kui poest. Kamin oli inetult määrdunud, puhastasin, kruntisin ja värvisin Siimu meeldival assisteerimisel ta üle, nii sündis mu Prantsuse unelm. 

Sellesama tööka ja öösse veninud kohtingu käigus joonistasin vaba käega ka voodipeatsi šablooni. Voodiraam oli mul olemas. Peatsiks on kõrgläikega mööbliplaat, kuskil siinsamas Koplis selle minu šablooni järgi teha lastud.

Needid 

Mulle kohe meeldib asju ilusamaks teha. Mu kasuisa oli restauraator, aga antiikmööbli juures on ju neetimine põhiteema, nii et see töö on mulle tuttav. Tugitool oli esimene katsealune. See nägi liiga tavaline välja, tahtsin glamuuri juurde. Lõpptulemus mõjub väga pidulikult. Siis tuli laud, seejärel magamistoa garderoobiuksed. Toksin mööblineete aina juurde, käsil on teine tuhandene karp. Löön neid tavalise haamriga. Tõmban pliiatsijoone ette, teen naelaga augukesed ette, seejärel kustutan hoolega abijoone ning algab neetimine. Olen isegi mõelnud minna EKA-sse tootedisaini õppima. Mulle meeldib restaureerimine ja mööbliga tegelemine.
 
Maakaart seinal 
Kord tõstsin selle maakaardi maha, et seina puhastada, ja siis Mona nokkis meile ühe pisikese Lääne-Aafrika riigi juurde. Nüüd peab sinna Aafrikasse kunagi kindlasti ka reisima. 

Vannitoa fopaad 

Tahtsin oma ettekujutuses saada vannituppa valkjashalli betoonpõrandat. Aga ehitusmees, kes minu hinnangul oli väga kogenematu, lakkis selle üle tavalise põrandalakiga ning põrand reageeris nii, et läks natuke rohekaks. Tekkis tundlik, kergelt laiguline pind, pakun, et see värvitoon võiks olla vana kuld. Ehitaja oma kogenematuses andis ehk puuduva nüansi. Olin algul pettunud, aga nüüd näen seda värske pilguga. Alguses oli ka mõeldud, et teen vannitoas olevale kaminale kesta ümber, aga praegu meeldib ta mulle just nii: rustikaalne, paljas kaminasüdamik mustaks värvitud seina taustal. Ainuke asi, mida planeeringus muuta ei saanud, oli magamistoa seina asukoht,sest see on paks, kandev paekivi sein. Mure oli, kuidas uksed hakkavad avanema, ning tulime magamistoale ja vannitoale sobivate lükanduste mõttepeale.

”Kommentaar: Sirje Kadalipp, sisekujundaja, „Kodu kauniks“ kodužürii ekspertliige: See efektne must-valge korter võlub oma terviklikkusega, milles on tunda kaunist vastandite tasakaalu. On tajutav, et selle kodu looja on väljendanud iseenda loomust. Naiselik baroksus ei mõju külmalt ega liiga luksuslikult, sest selle kõrval on olemas praktiline asjalikkus ning soojus. Ka oma kätega tehtud asjad mõjuvad üllatavalt glamuurselt. Muljetavaldav kontrast ümbrusega paneb imetlema selle kodu perenaise julgust. Ilmselgelt on mõne aja pärast seal Kopli taganurgas olukord sama, nagu kunagi Kalamajas– järgmiste elanike jaoks on esimesed julged selle ümbruskonna väärtust oluliselt suurendanud.

Sarnased artiklid