Roos on püsinud aastakümneid kauni ja aristokraatse, aga ka nõudliku, kapriisse ja keerulise taime võrdkujuna. Roosid on väga populaarsed, kuid vähem pühendunud aiapidajaid hirmutab sageli napp oskus neid õigesti lõigata. Nad vajavad erilist väetamist, pritsimist ja nende kasvatamine eeldab veel hulga teadmisi. Viimaseid on kindlasti vaja, ent pritsimist saab roose mahedalt kasvatades tunduvalt vähendada.
Roosid on läbi teinud suure arenguhüppe looduslikest liikidest kuni kõige nõudlikemate teehübriidideni. Sellise arenguga on kaasnenud loomulikult palju katsetamist, mille tulemusena väga nõrga tervise ja kehvade omadustega sorte tänapäeval enam turult ei leiagi. Keemiatööstus astus rooside arenguga ühte sammu ning tööstuslikud abivahendid said oluliseks rooside kasvatamisel ja aretamisel.
Tänapäeval, mil ärksamad aiapidajad on otsustavalt astunud keskkonnale mürgiste vahendite kasutamise vastu ning leidnud loodusega rohkem harmoneeruvaid elu- ja toimetamisviise, on näha, kuidas ka roositööstus liigub jõudsalt samas suunas. Uusi ja hiljuti aretatud roose katsetatakse keemilistest tõrjevahenditest vabadel testpõldudel, kus aastaid kestnud vaatluse tulemusel selgitatakse välja kõige tugevamate ja tervemate tervisenäitajatega sordid, kes pärjatakse vastavate tunnistuste ning tiitlitega. Neil on roheline tuli ka turule jõudmisel – teadlikud ostjad eelistavadki üha enam just selliseid uusi sorte, millega ei pea suurt vaeva nägema.
Euroopas on kolm suurt roosikasvatajat, kes kasvatavad taimi ainult orgaaniliselt ehk mahepõllunduse põhimõtteid järgides ja on saanud ka vastava sertifikaadi. Mahedalt kasvatatud roosid ei ole ainuüksi silmailuks, vaid on puhtas looduskosmeetikas ning toiduainete tootmises samuti väga nõutud tooraine.
5 sammu maheda suunas
Üha rohkem aiapidajaid on võtnud südameasjaks elada loodusega kooskõlas, järgides looduse rütme ja eripära, kasutamata keskkonnale mürgiseid tõrjevahendeid või väetisi. Jah, isegi rooside puhul on see võimalik, kuigi paljud skeptikud seda ei usu. Tekib ju endalgi mõnikord küsimus, kuidas karmide seenhaigustega toime tulla, kasutamata ühtki käepäraseks muutunud mürki või profülaktilist vahendit.
1. Õige keskkond
Maheroosi kasvatamisel on väga oluline õige keskkond. Selle eelduseks on looduslik mitmekesisus, kus aeda jõuavad paljud kasulikud putukad, kes seal end hästi tunnevad ja oma igapäevases toitumises või toimetamistes hävitavad neid, kelle toidulauale just roosid kuuluvad.
2. Mitmekesine taimekooslus
Häid putukaid meelitab aeda ennekõike võimalikult rikkalik ja mitmekesine taimestus. Kõige suuremad ahvatlejad on piirkonnale omased looduslikud taimed – tavalised niidu- ja aasataimed ning nende aretised.
Magnetina mõjuvad pea kõik sarikalised ehk need, kelle õisikud meenutavad suuri pitsilisi vihmavarje – harakputk Anthriscus, heinputk Angelica, till Anethum, suur ammi Ammi majus, ka erinevad raudrohud – Achillea jt. Looduse mahedad lõhnad ja toonid ning pastelsed õied lummavad enamikku putukaid, kes taimi tolmeldavad või neist nektarit koguvad.
3. Lehetäi
Järgnev väide tuleb paljudele suure üllatusena: lehetäi on maheroosi suurim sõber! Lehetäi aias on oluline loodusliku ahela lüli, sest paljud kasulikud putukad kasutavad kas toiduks, sigimiseks või järglaste kasvatamiseks just lehetäide kolooniaid.
Lepatriinu suures lehetäiisus ei kahtle keegi. Aga ka sirelane, mitmed röövtoidulised vaablased, herilased ja kiilassilmad himustavad neid, eriti vastsete faasis. Mõned neist kasutavad lehetäisid ammedena, süstides sinna oma munad. Sirgudes ja sealt lahkudes jätavad nad järele vaid lehetäi muumia. Päris hirmutav, kuid loodus on kord juba nii asjad seadnud.
4. Usk ja kannatlikkus
Liigirohke aed on roosidele parim, sest pea igale kahjurile leidub oma hävitaja. Kui kunstlikud tõrjevahendid kasutamata jätta, säilib või tekib taas vajalik mitmekesisus, mis ise oma elurütmi eest hoolitseb. Kui oled aastaid aias mürgiseid vahendeid kasutanud, on alguses väga raske sellest loobuda, sest tulemused ei tule üleöö.
Selleks, et normaalne ja terve elukeskkond aias taastuks, tuleb kannatlikult oodata umbes kaks hooaega, surudes käed sügavale taskusse, kui mõni kahjuri- või haiguspuhang roose või muid taimi laastama asub. Mahepidamisse tuleb uskuda, õiged märgid saabuvad samm-sammult, kuid nad tulevad kindlasti.
5. Hea kasvukoht ja tubli sort
Seoses haigustega on mahekasvatamisel vaja teha õiged valikud. Mida tervem ja paremate näitajatega on roos, seda vähem tõenäoline on, et ta haigestub tõsiselt mõnda seenhaigusesse või saab kannatada suuremas haiguspuhangus.
Teine väga oluline valik on leida roosile õige kasvukoht, kus ta saab kasvada ideaalilähedastes tingimustes. Roosid armastavad päikest, rikkalikku ja õhustatud mulda, head drenaaži, veidi ka tuult, et haigused ja putukad taimedele pikemalt pidama ei jääks. Väetamine on oluline, kuid seda tuleks kindlasti teha vaid mahepõllunduses lubatavate, orgaaniliste või looduslike väetistega.
Kel juba roosid aias, sel tasuks kriitilise pilguga oma hoolealused ja nende asukohad üle vaadata. Kui aastad on näidanud, et üks ja sama roos ikka igal suvel haigestub, tasuks temast pigem loobuda juba kas või teiste rooside parema tervise nimel. Võttes endale eesmärgiks jõuda paari aastaga rooside mahepidamiseni, saad nautida enda ümber palju rikkalikumat maailma ja hinnata tekkinud lisatunde, mis varem kulusid pritsimisele, diagnoosimisele ja ennetamisele.
