Koduõendus on teenus, mis on ellu kutsutud sellise inimese jaoks, kes ei saa ise arsti juurde minna, sest ta terviseseisund ei võimalda kodust välja minna kas raskendatud üldseisundi või liikumispiiratuse tõttu.
"Need protseduurid, mida tavaliselt teeb õde arstikabinetis, saab tema oma kodus. Sellised protseduurid on näiteks haavaravi, kateetrite ja sondide paigaldus ning hooldus, kliiniline toitmine, ravi jälgimine jms," loetleb koduõde Liina Kivi ja täpsustab: "Koduõde ei teosta hooldustegevusi, vaid pakub õendusteenust, mis seondub inimese tervisliku seisundiga. Inimene saab kodus samaväärse teenuse, mida ta muidu saaks polikliinikus või haiglas."
Koduõenduse eesmärk on, et inimene saaks olla võimalikult kaua oma kodus ja et tal oleks seal turvaline. "Mõnikord vajab inimene koduõde ka siis, kui ta on saanud raske diagnoosi. Siis on õe töö teda ja ta lähedasi toetada, säilitades rahu ja suurendades turvatunnet," selgitab Liina Kivi.
Külastab nii sageli kui vaja
See, kui tihti koduõde inimest külastab, oleneb tema vajadusest. "See võib olla ühest korrast kuus kuni igapäevase abistamiseni. Igapäevane abi hõlmab näiteks insuliinisüste või väga raskete haavandite hooldust ja ravi, kord kuus võib olla vaja aga püsikateetri vahetust," räägib Liina Kivi.
Inimesed, kes koduõe teenust kasutavad, on erinevad, ja see, kas inimesel on ka eraldi hooldaja või lähedane, kes tema eest hoolitseb, ei ole kriteerium, mille järgi koduõde inimest külastab. "On inimesi, kellel ei ole mitte kedagi, on ka neid, kellel on suur kodune meeskond taga, ning neid, kellel on veel kodusele abiväele lisaks palgatud eraldi hooldaja," nendib Liina Kivi. "Tavaliselt paneb koduõe abi vajaduse määra paika arst, aga koduõde hindab selle alati üle. Ja ka siis, kui õde näeb, et ravis on vaja teha muutusi, konsulteerib ta patsiendi arstiga. See on koostöö ja me anname arstidele tagasisidet, kuidas haigel läheb."
Alustada tuleb perearstist
Kui inimene ise või tema lähedane tunneb, et oleks vaja koduõe abi, peaks ta kõigepealt pöörduma perearsti poole, kes teenuse vajadust hindab ning vajaduse korral annab saatekirja. "Osaliselt tuleb meile saatekirju ka haiglast, kui inimene kirjutatakse koju ja õendusteenuse jätkumine on vajalik, aga suurem osa tuleb perearstilt," ütleb Liina Kivi ja lisab: "Pereõde või -arst peab inimese seisundit hindama, et ta saaks kindlasti õige teenuse, kuna on olnud juhuseid, kus koduõde tuvastab abiküsija koju minnes, et inimene vajab hoopis hooldusteenuseid või taastusravi ja õendusvajadus tegelikult puudub. Koduõendusteenuse vajaduse hindamisel lähtuvad õed ja arstid siin just arstlikust diagnoosist."
Loomulikult peab haige elukoha piirkonnas olema ka koduõde.
"Teenus peaks üldjuhul hõlmama kogu Eestit, kuigi meil on veel teatud valgeid kohti," sõnab koduõde Aina Saarma. Ta lisab: "Koduõendus oleneb tegijatest, mis tähendab seda, et kui kuskil on vastava väljaõppe ja kvalifikatsiooniga ning toimetamisrõõmu täis koduõde, siis on teenus ka olemas. Suuremates linnades on see ilmselgelt lihtsamini, hajaasustusega piirkondades raskemini kättesaadav. Jumal tänatud, et meil on selliseid tublisid ja ettevõtlikke õdesid ka maakohtades, ning üldjuhul ei ole meil teenusega maalgi suurt probleemi. Loomulikult võiks olukord parem olla, aga see on jälle seotud sellega, et meil on õdesid puudu." Koduõe teenuse eest maksab haigekassa ja see on ravikindlustatud inimesele tasuta.
Õde aitab perel toime tulla
Mõnikord peab koduõde kohal käima ainult paar korda, et aidata perekonnal haige eest hoolitseda. "Kui on tugev ja toetav perekond kõrval, siis võib juhtuda, et koduõde peab ainult pereliikmeid juhendama, ning need saavad ise hakkama lihtsamate protseduuridega, nagu kateetrikoti vahetuse või vererõhu mõõtmisega," räägib Aina Saarma.
"Meie eesmärk ongi see, et perekond tuleks ise kodus toime. Õde näitab, milliseid abivahendeid ja kuidas kasutada, õpetab peret igapäevatoimingutega hakkama saama, alates sellest, kuidas haigele süüa ja juua anda, ning lõpetades moraalse toe pakkumisega. Kui on näiteks nakkusoht ja suured haavandid, siis käime ise sidumas, aga siingi on oluline, et pereliikmed teaksid esmaseid nakkuse leviku tunnuseid," lisab Liina Kivi.
Üksikud leiavad suhtlusrõõmu
Üksi elavatele inimestele pakub koduõde ühtlasi ka sageli vajaka jäävat suhtlust. "Eakad ja just üksikud inimesed on sotsiaalse isolatsiooni ohtu jäämisel riskigrupp ning koduõde aitab neid ka vaimses plaanis endaga toime tulla," selgitab Aina Saarma.
Kui koduõde märkab, et inimesel on toimetulekuga raskusi, võib ta sellest teada anda sotsiaalhoolekandeasutusele. "Aga siin on tähtis, et inimene ise peab sellega nõus olema. Peame selles suhtes temaga ühise keele leidma – me ei saa abi talle peale suruda," nendib Aina Saarma.
Loomulikult on erandeid, mille puhul tuleb sotsiaalhoolekannet teavitada ka siis, kui inimene abiga nõus ei ole – need juhtumid on seadusega sätestatud. "On muidugi loomulik, et üksikutele inimestele peamegi rohkem aega jätma, neile pühenduma ja nende vaimset tervist toetama," leiab Liina Kivi. Aina Saarma lisab: "Tervishoius peame inimest väärtustama."
Arenguruumi siiski veel on
Tervishoiu digitaliseerimine on aidanud ka koduõdesid. "Meie tööpõld ei ole kontoris, vaid inimeste juures kodus. Kui meil on võimalik konsulteerida arstiga, siis see annab paindlikkust juurde. Praegu on kahjuks selline kaugtöö võimalus suhteliselt nigel: meil ei ole koduõenduses veel ühtset digilugu. Üle Eesti teevad perearstid ja koduõed seda erinevalt, süsteemid on erinevad. Ühtne, integreeritud koduõendussüsteem lihtsustaks meie tööd tunduvalt," leiab Aina Saarma ja lisab: "Kui kogukonnas on tubli perearst, pereõde, koduõde ja kooliõde ning nad jagavad koormust, siis ühtset süsteemi kasutades saavad nad paremini hakkama."
Paraku on koduõdesid vähe. "Teenus on väga vajalik, oleks vaid hakkajaid ja tublisid inimesi rohkem," soovib Aina Saarma. "Hea abi tagamiseks on oluline, et õed oleksid hästi koolitatud ja tahaksid seda tööd teha."
"Koduõde vajab eriväljaõpet ja kogemust ning selle tõttu ei saa otse koolist tulles seda tööd tegema hakata," nendib Liina Kivi. "Koduõde peab töötama ilma arstita, hindama inimese tervislikku seisundit: kas ta saab ise hakkama, kas on vaja perearstiga nõu pidada või tuleks kutsuda hoopis kiirabi. Lisaks peavad koduõed olema kakskeelsed."
Ametina üsnagi raske
Koduõdedel tuleb hakkama saada raskete olukordadega. "Kui inimesel on väga raske haigus ja õde peab tema juures käima mitu aastat, võib ta oma patsientidega saada lähedaseks. Nii kipub koduõde inimese käekäiku rohkem hinge võtma kui haiglas töötades," tunnistab Liina Kivi. Koduõed peavad külastama inimest tema enda kodus ja hakkama saama ükskõik millise olukorraga, mis neid ees ootab. "Seal võib olla väga pime, mõnes kohas ei ole kohta isegi oma kotti kuhugi toetada."
Aina Saarma lisab: "Abi pakkumine ja abi vastuvõtmine on koostöö. Kompromisse tuleb teha nii inimesel endal kui ka koduõel."
Eelkõige peab koduõde oskama suurepäraselt suhelda, sest sageli ei pruugi nende patsiendid olla heas tujus: neil on valud, võib-olla nad ei kuule hästi.
Aina Saarma räägib oma kujunemisloo: "Kui olin noor õde, siis võtsin seda isiklikult, kui mu patsient oli kuri. Läksin koju ja nutsin. Sa ju annad endast parima! Aga kui kasvad koos oma tööga, siis õpid selliseid asju ka mitte isiklikult võtma. Koduõdedel on suur oht läbi põleda. Meie oma meeskonnas püüame selliseid riske maandada omavahelise suhtlusega. Tänu sellele saame tööstressi leevendada ja meeskonnavaimu hoida."
Tänulikkust ja rõõmu mõlemale
Aga seda, mis rõõmu valmistab, on koduõe töös rohkem kui muret. "Meie patsiendid on tohutult tänulikud," tähendab Liina Kivi ja Aina Saarma jätkab: "Mõnikord ei ole meie töös tulemust, aga väga sageli siiski on. Võib minna väga kaua aega, aga kui see tulemus tuleb, siis on rõõm mõlemal poolel: et oled saanud tuua inimese ellu ja tervisesse nii palju positiivset."
"Meil on olnud inimesi, kes on kutsunud endale ärevusseisundis iga päev kiirabi, aga kui koduõde hakkab tema juures käima kas või üks-kaks korda nädalas – mõõdab vererõhku, vaatab ravimid üle, räägib temaga –, siis väljakutsed jäävad üldse ära või vähenevad tunduvalt," räägib Liina Kivi.
Koduõde vajavad haiged ei kao tavaliselt kuhugi süsteemi musta auku ära. "Selles mõttes on inimesed ja nende perekonnad hästi hakkajad ja tublid ning meie valdkonnas on tihe läbikäimine: kui inimene kolib mujale või läheb pansionaati, siis anname patsiendi järgmisele tervishoiuspetsialistile üle. See toimib täiesti," rõõmustab Aina Saarma.
Koduõde ravimeid koju ei too
Seaduse järgi ei tohi koduõde haigele ravimeid tuua. "Selline võimalus on sotsiaalhoolekandeasutuses, kus sotsiaaltöötajat saab selleks juriidiliselt volitada. Koduõe teenus on protseduuripõhine ja esmased abivahendid, näiteks sidemed, on koduõel olemas," selgitab koduõde Aina Saarma.
"Vahendid, mida on vaja koduõenduses kasutada, on õel olemas, aga ravimid, mille arst on haigele välja kirjutanud, peavad pereliikmed või haige ise välja ostma. Kui me näeme, et inimesel ei ole võimalik ise ravimeid välja osta, siis peab sekkuma sotsiaalhoolekanne," lisab koduõde Liina Kivi. "Kui selgitame haigetele, et sotsiaaltöötaja tuleb neid abistama, mitte kontrollima, siis on nad sellega tavaliselt nõus."
