Meie teekond algas San Diego lennujaamast üles LA-sse. California suurlinnadevahelised teed on küll laiad ja multirealised, kuid tipptundidel hämmastavalt ülekoormatud, ummikud on garanteeritud ning betoonist teekatted raputavad mõnuga.
Ootused Los Angeleses suhtes olid enne sinna jõudmist isegi pisut kõrgemad, aga just ühest ummikust teise kulgemine vähendas indu linnaga tutvuda. Üks huvitavamaid avastusi mida oma silmaga vaadata oli meie seltskonnale Hollywoodi külje all asuv Griffith observatoorium, mille taustal on tehtud ka palju filme, sh La La Land. Kui ainult neid tursitide horde seal ees ei oleks.
Suurlinnas käidud, pakkus pigem rohkem elamusi rentida sealsamas Santa Monicas jalgrattad ning sõita piki lõputut promenaadi, mille paigad on arvukate (Hollywoodi) filmide abil samuti väga tuntud, sh Arnold Shwarzeneggeri karjääri algaastail lihasmassi kasvatamiseks ning “Kalifornia päevituse” saamiseks kasutatud Venice Beach, millest on juttu filmis “Pumping Iron”. Sealsamas lähedal toimuvad ka isetekkelised kõrgetasemelised show’d. Kuna rannapiirkonnas on kuulsuste tihedus ruutmeetri kohta üks maailma kõrgemaid, siis vähegi selleks aega võttes võib suvalises ökopoes Malibul või lähistel kohata A-kategooria filmistaare või teisi tuntud isikuid. Üllatuslikult ei väärista kohalikud selliseid ilmutisi isegi peapööramisega.
Pilguheit San Franciscole
Valides rannikutee LA küljealusest Santa Monicast San Franciscosse, leiab teeline end korduvalt keset hingematvalt kauneid vaateid ning vaatamata oluliselt pikenevale teekonnale, on see kogemus lisanduvat ajakulu väärt. Kuna siselennul loetud pardaajakiri soovitas ka kõrvalepõiget Avila rannalinna, siis lisaks arhitektuurile oli boonuseks pea inimtühi kaunis rand.
San Francisco, mille 870.000 elanikku on surutud kolmest küljest merega ümbritsetud 120 km2 alale, tervitas meid päevase mõnusa soojuse ning õhtuse hämmastavalt jaheda õhuga, nii et peale kella seitset õhtul tuli selga otsida kõik riided, millega me Tallinnast tulnud olime. Seda siis aprillikuu lõpus ja Kalifornias! Ega ilmaasjata Mark Twain Metsiku Lääne aastail ei kirja pannud, et tema kõige külmem talv möödus ühel suvel San Franciscos.
Lahe külmad hoovused põhjustavad tihti paksu udu ning vaatamata päikesepaistele, ei ole ujumine teistele imetajatele kui vaaladele või morsaliste sugukonda kuulujatele, sealses lahes kõige meeldivaim tegevus. Parima pinnapealse ülevaate linnast annab matk Twin Peaksile, mille kaks kõrvutiasuvat tippu avavad turistile linna tema arhitektuurses ja looduslikus ilus ning nii põhja suunduvat maaliline Kuldvärava sild kui Oaklandi lahe sild on kui peo peal rääkimata kõigest sinna vahele jäävast.
Teekonnal alla tasuks kindlasti ära käia ka Castro linnaosas, kuhu on kogunenud Go West liikumise aegadest saadik märkimisväärne gayde kogukond. Et elatustase on San Franciscos üks maailma kõrgemaid ja samas elamiskulud veelgi kõrgemad, siis pole ime, et Castro tänavatel võib kohata nii noori kui vanu härrasid, kelle ainsaks riietusesemeks on üle privaatselt ripneva kehaosa tõmmatud sokk või kinnas. Dollari eest saaks niiviisi terve leibkond endale kehakatted … . Piirkond on mõnusalt värvikirev ning ümbruskonnast leiab fantastiliselt ilmekaid maju.
Külaskäik San Franciscosse poleks täiuslik, kui ei käiks ära Golden Gate sillal ja kõrvalasuvas pargis, ei sõidaks kohaliku käsijuhtimisel retrotrammiga ega kulgeks autoga mööda 45 kraadise kaldega tänavad üles-alla. Jalgratastel oleks see paras jõukatsumine, nii et see meetod jäägu tippsportlastele, kuid autoga on sel moel lõbus, kuna üles sõites näed vastu seljatuge surutult vaid taevast ning alla sõites vajud vastu rooli ja näed vaid küngaste jalamit. Sellise teega risti parkimine on kohalikele tavapärane, kuid lauskmaalt tulnuile paras õudustükk, kuna parkimiskohale tagurdades ja lõpuks autost hinge kinni hoides väljudes, jääb mulje, et kui nüüd ukse veel pauguga kinni lükkad ning sellest tulenevalt sinu auto külg ees veerema hakkab, siis lükkab ta doominoefektina veerema kõik kuni laheni ette jäävad masinad.
Pier 39 ümbrus on üks sadamapiirkonna tuntumaid meelelahutusalasid ning lisaks meelelahutuskohtadele võib seal nii päeval kui öösel näha ja kuulda sadamaplatvormidele kogunevat merilõvide kogukonda, mille isendid üksteist üle trumbates, jälle alla tõugates ning selle peale vajult protestides taotlevad tasuta öömaja, eemale mõõkvaaladest ja muudest ohtudest. Alcatrazi vanglasaar tundub sealt küll käegakatsutavas kauguses, aga väidetavalt pole saarelt registreeritud ühtki põgenemist, kus plehkupanija oleks suutnud külmade vete ja hoovuste eest kaldale jõuda. Mõnepäevasel läbisõidul jõuab eri numbreid kandvate Pier’ide naabruses külastada veel Ripley’s Believe or not, San Francisco Dungeoni, viimane jääb artistlikkuse poolest alla London Dungeonile, aga on lõbus siiski ning The Aquariumi. Lisaks tasuks kindlasti käia vaatamas ka tükikest hästi esitletud ajalugu Maritime National Historic Parkis, kus seisavad nüüdsest muuseumilaevadena töötavad laevad ja praamid.
Vapustava loodusega Yosemite
San Franciscost edasi võtsime suuna kolme autosõidutunni kaugusel algava Yosemite rahvuspargi suunas. Seda teed palistavad arvukad apelsinikasvandused ja teed muutuvad peagi lihtsateks maanteedeks ning külavaheteedeks. Yosemite hingematvad vaated algavad koskede ja orule lähemale jõudes El Capitan püstloodse kalju, ehk kunagise iOS opsüsteemi kasutajatele tuntud imelise vaatega mägironijate unistus. Bridal Veil kosk on üks mitmest orgu laskuvast kaunist ja muljetavaldavast kosest. Vaid mõnesajameetine jalgsitee sinna algab sooja päikese käes, aga mida lähemale jõuad, seda jäisemaks läheb, kuna ülespeksvad veepiisad jahutavad õhu tugevasti maha ning kose lähedusse jõudes oled ka ise lõpuks läbimärg.
Imekaunis loodus tekitab planeerimatu tahtmise sinna mitmeks päevaks jääda ning piirkonnas olla kokku 1500 km jagu matkaradu igale maitsele, kuid kahjuks ei olnud meil orus öömaja broneeritud ja kõik sealsed palkmajad olid juba reserveeritud. Seega võtsime päevasest ringsõidust orus maksimumi, mis ometigi võimaldas lähedalt näha mitmeid looduse meistriteoseid. Nii nagu Islandiga, olla ka Yosemitega lood sedasi, et kes kord seal matkanud, soovib hiljem juba planeeritult tagasi tulla, aja maha võtta ning selle üksildast ilu pikemalt nautida.
What brings you to Fresno? – imestas üks sõbraliku olemisega noorsand. Kuna reisi üks sihtkohtadest oli Sequoia rahvuspark, siis ööbisime läbisõidul Yosemite’st sinna poolele teele jäävas Fresnos ja kas selles lauskmaal paiknevas tüüpilises madalaarhitektuurses linnas ka midagi teha või vaadata oli, jäigi meil avastamata.
Hiiglaste mets
Küpresside sugulasi Sekvoiasid mida me Sierra Nevada mägedesse sellenimelisse rahvusparki vaatama suundusime, kutsutakse ka Redwoodiks selle punaka ning kõdunemisele väga vastupidava puidu pärast. Lauskmaalt pärast paaritunnist tiirlemist ja pöörlemist lõputuna näivate kurvide ning kohati põlenud metsade vahel rahvuspargi külalistekeskuseni jõudes, sai lõpuks selga sirutades ja inimese väiksust tunnistades marssida hiiglaste metsa, kus vist kõik vähegi puu moodi taimed olid suuremad, kõrgemad ja jämedamad kui ükski teine Eestis kasvav puu.
Kunagise Uniooni kindrali ja hilisema USA president Granti nime kandev puu on maailmas suuruselt teine ühevõraline puu ning umbes 1650 aastat vana, 33-meetrise ümbermõõdu ning 81,5 m kõrgusega. Kuid ümbruskonda arvestades ei tundunud see enam mingi eriline hiiglane olevat, kuigi puu pildile saamine oli probleem. Kui tahtsid tervet puud pildile, siis inimene jäi taustal tibatillukeseks, kui inimene jäi aga nähtavalt, polnud puu kõrgusest palju aru saada. Seega tundus parim kompromiss, kus pildile jääb vaid inimene ja puu jalus.
Sekvoiade käbid on naeruväärselt väikesed, nagu meie männikäbid ning väidetavalt saab neid ka potis edukalt kasvatada. Puu kasvab kuni surmani, kunii tuuled selle ümber lükkavad või sagedased tulekahjulõõmad seda niipalju kahjustavad, et ta lõpuks sureb. Granti puu on hiljutisest tulekahjust veel taastumata, kuid sellest umbes 50 km kaugusel asuv maailma suurim ühetüveline puu, ligi 84 m kõrge põhjaosariikide kindral Shermani sekvoia on nähtav täies ilus ja vigastusteta. Kalifornia heitlikku ilma demonstreeris hästi asjaolu, et muidu hiliskevadine rahvuspark muutus mõnekümne minutiga 15 kraadi jahedamaks lumiseks talvemaaks ning alt orust lühikestes riietes parki tulnud inimhulgad avastasid endid ühtäkki keset talve.
Ekstreemne Surmaorg
USA kuumim, kuiveim ja madalaim rahvuspark Surmaorg paikneb küll Kalifornia osariigis, kuid väga hea ligipääs on sinna ka lähedal asuvast Las Vegasest, millest saab ringsõidule korraldada väga hea vahelduse. Las Vegasest on hea süstida ka päevamatkadele Red Rock Canyonisse, Grand Canyonisse või võtta ette tee Utah-Arizona-Colorado loodusimede juurde. Boonuseks saab patulinna ja maailma tipphotellides nädala sees ööbimised kätte vaid hosteli hinnaga. Nagu öeldud, asub Surmaorus Põhja-Ameerika madalaim punkt, 86 m allpool merepinda asuv Badwater Basin, jäädes Läänepoolkeral alla vaid Argentinas asuvale 105 m allpool veepinda asuvale Laguna del Carbonile. Surmaoru nimi õigustab ennast suurel määral, kuna nii vähe, kui mägedest allavoolavat vett seal ka leidub, on see kõrge aurustumise tõttu väga soolarikas ning nn bassein on tegelikkuses üks suur soolajärv.
Kuiv ning kuum õhk on aastas võimeline aurustama kuni 3,7 meetrit sügava veekogu ning täna 24 elanikuga asumis mõõdeti 1913 aastal temperatuuriks +56,7 kraadi C, kuid see number on täna mõnede meteoroloogide poolt siiski kahtluse alla seatud. Ilma ekstreemsust saime tunda ka Las Vegasest Surmaorgu sõites, kui teel olles tabas meid tugev lume-ning rahetorm koos tuuleiilidega, mis teel seisma jäädes vaid ühte ust avades rebisid autost kõik vähegi lahtised asjad, mh jope kõige kaduva teed. Samal ajal valitses tunni pärast sihtkohta jõudes orus pea 30-kraadine leitsak. Looduse kohastumust kinnitab asjaolu, et oru ja selle mägede kuumas ning väga vaenulikuna tunduvatel aladel elab mitmeid liike elusorganisme, sh minikalu. Surmaorg oli varasemalt ka mäetööstuslikult huvitav ning Furnace Creeki lähedal toodeti 1880. aastatel booraksit, mida siis 165-miilisel teel vedasid primitiivseid teid mööda Mojavesse vankritega nn 20-muula tiimid, andes lisa Metsiku Lääne romantilisele imagole.
Ziletiteravate soolaste ebatasasustega Saatana golfiväljak, Müstiline Zabritski Point, hämmastavate värvidega Artist Road on ühed mitmest Surmaoru sihtkohast.
Päikeseline San Diego
Päikeseline San Diego pole asjata üks USA ihaldusväärsemaid piirkondi elamiseks, pisut soodsama elamiskulu indeksiga kui teised California suurlinnad ning nii nagu ülejäänud Kalifornia lõunaosa, tugeva latiino kogukonnaga, mille juured viivad tagasi 1846-1848 Ameerika-Mehhiko sõjale eelnenud aastatele, kui Mehhiko kaotas lõpptulemusena 53% oma territooriumist.
Teisel pool piiri San Diego lõunasse jäävatest eeslinnadest asub Mehhiko suurlinn Tijuana. Ei tea kas illegaalsete immigrantide pärast või sõjaliseks heidutuseks, aga San Diego Coronado poolsaare rannas lesides saab militaarhuviline osaks ääretult tihedast lahingkopterite ülelendudest, mis stardivad samas asuvast sõjaväebaasist. Seda hoolimata asjaolust, et piiritara on piirkonnas selgelt paigas. Et olime ühel varasemal USA-reisil saanud sooja soovituse külastada ka Tijuanat, siis meile sai planeeritud minekule takistuseks hoiatus, et lubati vähemalt kahetunnist päikese käes praadimist selleks, et Tijuanast USA-sse tagasi pääseda.
San Diego põhiliseimad vaatamisväärsused on sealne loomaaed, Seaworld ning Midway lennukikandja. Kõigis neis on tööl hämmastavalt palju vabatahtlikke, kuna inimesed ei ole ilmselt harjunud jõude istuma ning hea meelega tullakse küll giidi, küll muud vabatahtliku tööd tegema. Sisuliselt terve Midway hiigellaev on muhedate soliidses eas härrasmeestega varustatud ning palju võib näha ja aimata vabatahtlikke küll maailma parimas loomaaias, küll suurepärases Seaworldis.
Midway on olnud üks USA mereväe pärle, teenides riiki teise maailmasõja päevilt kuni 1992 aastani tervelt 47 aastat, mil tast lõpuks sai muuseumilaev, kõht ja lennudekk pungil veel tänagi üsna moodsana tunduvat sõjatehnikat. Kuni 1955 aastani oli laev maailma suurim ning vahetult enne teenistuse lõppu 1991 aastal oli ta ka Kõrbetormi juhtimiskeskuseks. Levinuim vigastus sellel laeval vaatamata tema suurusele oli … peavigastus, kuna paari minutiga tuli häire ajal jõuda positsioonidele ja laevades on talad tihtipeale paigutatud konstruktsiooni, mitte inimest arvestades.
San Diego peamine arhitektuurse vaatamisväärsus on Gas Lamp Quarter. Õhtul linnas lonkides kohtab sõbralikke ja Sinu vastu tõsist huvi ülesnäitavaid baarides ja restoranides aega veetvaid kohalikke ja kuna neid sõidab autoga kohale palju, siis jäi kahjuks parkimiskoha leidmisele kulunud aeg pöördvõrdeliseks hiljem linnapeal veedetud ajaga.
Meie reisi läbisõiduks kulud 4500 km ning vaatamata sellele, et saime palju näha ja kogeda, jäi palju avastamist veel ka tuleviku tarbeks, näiteks kasvõi Joshua Tree rahvuspark.
