Mis vahe on aednikul ja maastikuarhitektil?
Kerttu: Igaüks on kas väiksemat või suuremat viisi aednik oma koduaias või maakodus. Vanemate inimeste jaoks on aia eest hoolitsemisest kujunenud üks olulisemaid eneseväljenduse vorme. Värskes õhus viibimisel ja aiatöödega tegelemisel on mitmeid kasulikke mõjusid – see vähendab depressiooni, ärevuse ja teiste meeleoluhäirete esinemist, pakub sügavamat vaimse lõdvestumise tunnet ja palju muud. Järjest enam koguvad populaarsust nii meil kui ka mujal kogukondade aiad.
Mõiste «maastikuarhitektuur» võeti kasutusele 19. sajandil Inglismaal, et kirjeldada maastikumaalidel arhitektuuri ja maastiku suhet. Seejärel astus kunstniku ettekujutatud maastik maalilt välja ja seda hakati Euroopa losside ümber kujundama. Tänapäeval hõlmab maastikuarhitektuur kogu seda ruumi, mis jääb hoonete vahele.
Läbimõeldud ja hea maastikuarhitektuuriga saab muuta linnakeskkonda paremaks elamise paigaks. Samas peab kõigi nende otsuste taga olema tugev poliitiline tahe ja toetus kohaliku omavalitsuse poolt.
Mida põnevat olete viimastel aastatel ette võtnud?
Kerttu: Viimasel ajal oleme tegelenud Tartus Karlova linnaosas oleva Päeva pargiga. Kaasautoriks arhitekt Anu Tammemägi, kaasatud oli ka maastikuarhitekt Maarja Gustavson. 2017. aastal sai valmis Tammsaare park. Minul on olnud veel tööks Kavakava Arhitektide kavandatud Rapla keskväljaku haljastus.
Maarja: Olen eraldi teinud Sõle spordihoone maastikuarhitektuurse lahenduse ja 2018. aastal kaitsnud oma magistritööd «Putukate linn – elurikkust toetav planeerimine». See pälvis mullu Eesti Maastikuarhitektide Liidu tudengipreemia.
Kuidas jõudsite maastikuarhitektuurini? On see taimelembus või soov midagi maastikus parandada?
Kerttu: Olen kasvanud Tartus Tähtvere aedlinnas, mis on minu arvates üks linnaruumiliselt mõnusamaid keskkondi Eestis. Aedlinna idee kohaselt oli «ilusas linnas» ühendatud linnas elamise eelised (töökohad, elav kultuurielu) ja maal elamise positiivsed jooned ehk kaunis loodus, avarus, päikesepaiste, värske õhk, loodusliku keskkonnaga kujundatud maalähedus, vabaduse tunne.
Peale hea asukoha, parkide, toredale arhitektuuri on Tähtvere asumi suurimaks väärtuseks hästi läbi mõeldud planeering, inimmõõtmeline tänavaruum koos haljastusega ja veidi metsiku ilmega avarad aiad koos vanade viljapuude, kevadel õitsevate sibullillede, kevaditi õitsva niidumuru ja vanade, praeguseks juba mujalt kaduma hakkavate ilupuu- ja põõsaliikidega.
Lastena möödusid päevad ratastega ringi sõites, lume- ja muidu onne ehitades, lõkkeid tehes, «Loomade elu» sarja raamatuid lugedes, moose vaaritades ja herbaariume tehes. See keskkond oli kasvamiseks väga inspireeriv ja tekitas varakult huvi taimede ning looduse vastu laiemalt, samuti hästi ja terviklikult ehitatud toimiva keskkonna vastu.
Lõpuks õppisin maastikuarhitektuuri ja olin teises lennus, kes 1999. aastal eriala lõpetasid.
Maarja: Lõpetasin 2006. aastal Eesti Kunstiakadeemia restaureerimise eriala. Oma lõputöö tegin ühest Tallinna puithoonete kvartalist. Hoonetega tegelemisest olulisemaks ja huvitavamaks osutusid hoopis õuealad. Miljöö loojaks on linnamaastikus hoonetevaheline ruum, hooned oma arhitektuuriga on ruumi organiseerijad. Sellepärast on hea arhitektuuri kõrval väga oluline kvaliteetne planeerimine.
Mida võiks koduaed ja park talvel pakkuda?
Kerttu: Talvel väljas olla on külm ja ebameeldiv ning rohealad on talveunes. Eks aeda näeb talvel rohkem läbi akna, mistõttu on mõistlik mõelda, millised on akendest eri suundades avanevad vaated. On mitmeid huvitava võragraafikaga puid ja põõsaid, mille erksavärvilised marjad pole mitte üksnes ilusad, vaid ka toiduks lindudele. Looduslähedased aiad mõjuvad ka talvel loomulikult. On ka püsililli, mis on huvitava kasvukuju või struktuuriga ja ka talvel, hoolimata erinevatest pruunidest varjunditest, dekoratiivsed.
Maarja: Samas tasub tagasi hoida Piet Oudolfi vaimustusega, kuna Eestis on külmem kliima, mitmed taimed, mis kasvavad Inglismaal või Hollandis, muutuvad Eesti sulade ja külmumistega ebamääraseks ning koledaks. Kuid vastupidavamate taimede tagasi lõikamisega ei tasu sügisel kiirustada. Selle võib jätta ka varakevadeks.
Teil on pooleli Kalaranna kvartali maastikuarhitektuurse lahenduse tööprojekt. Kant on kiirelt muutuv. Mis sinna tuleb?
Kerttu: Hoonestuse vahele on juba arhitektuurikonkursi lahendusest lähtuvalt jäetud selged läbipääsud mere äärde, mis toimivad vaatekoridoridena, kust paistab meri, park või aimub rannaala reljeef. Haljastuslahenduses pidasime silmas looduslähedust, eeskujuks on Tallinna lähedal ja Paljassaares asuvate kiviste randade taimestik. Arvestatud on, et ala suuremaid väärtusi – loodusilmeline supluskoht – jääks alles ja saaks rikastatud teiste puhkeviisidega. Erilahendusega väikevormid on Ivar Lubjaku ja Maria Puki looming.
Täitsa põnev tundus ka Karlova uute majade ümbrus.
Maarja: Peamiseks mõtteks oli suurendada haljasala kasutust. Pargi ja Tähe tänava ristmiku lähedusse kavandasime väikese linnaväljaku. Pikad läbivad astmed platsi lõunaservas avanevad lõunasse, seal on mugav päikesepaistel istuda, samuti on istumiskohti võimalik kasutada linnaosas toimuvate ürituste ajal kontsertide ja sündmuste jälgimiseks. Uue mänguväljaku puhul kasutasime ära reljeefi ja vanu pargipuid.
Kerttu: Uued taimeliigid valisime asumile ajalooliselt iseloomulikust haljastusest lähtudes. Kasutust leidsid roosid, ebajasmiinid, sirelid, hortensiad, viljapuud, hobukastanid, kased, vahtrad. Pargi alustaimestiku tihendamisega tahtsime luua elupaiku putukatele ja lindudele.
Ehk veidi ka Keilast, kus on käsil peene nimega linna rohestruktuuri ja miljööalade analüüs.
Kerttu: Uuendusliku mõistena käsitlesime «putukakoridori», mis peaks tagama putukate, lindude ja pisiimetajate sujuva liikumise mööda «rohelisi astmelaudu» linnaäärse jõeluha suurele toitumisalale. Tegime ettepaneku suurendada korterelamuid ümbritsevate alade elurikkust ja muruplatside asemel näha ette harvemini niitmist vajavaid pindu. Esmalt tuleb mitmekesistada haljastust – istutada juurde põõsaid, mis oma viljadega pakuvad toitu lindudele, õitega nektarit putukatele.
Veel üks oluline uuenduslik idee oli rohepunktide süsteemi rakendamine.
Mis see tähendab?
Maarja: Kui on soov ehitada rohevõrgustikuga külgnevatele aladele või olemasolevatele rohealadele, tuleb valida rohepunktide loetelust minimaalselt kümme tegevust, millega iga arendaja peab arvestama. Näiteks kaasama bioloogi, rajama katusehaljastuse, tiigi. Eesmärk on kaitse all mitteolevatele liikidele mitmekesiste elupaikade loomine. Elustiku ekspert valib välja alal relevantsed liigirühmad ja seejärel töötatakse välja sobilikud meetmed elustiku säilitamiseks ning rikastamiseks alal. Süsteemi rakendamine põhineb Meelis Uustali juhendmaterjalil.
Viimastel aastatel on ehitatud palju, aga maastikuarhitektuur on sageli juhuslik.
Kerttu: Arendusprojektidesse kahjuks alati maastikuarhitekte ei kaasatagi. Pannakse muru ja hekk.
Maarja: Kõige suuremaks probleemiks on aga haljasalade hooldus. Kui kortermaja või avalik asutus palkab endale kojamehe, kes muru niidab, siis see ei asenda kogenud ega pühendunud aednikku, kes märkab vajadusel konsulteerida ja nõu anda, kui mingi kooslus või lahendus ei toimi. Aed ja haljasala pole staatilised objektid, need on pidevas ja alatises muutumises.
Samuti on murettekitav, et Tallinnas puudub taas maastikuarhitektiks õppimise võimalus. TTÜ maastikuarhitektuuri osakond sulges oma uksed möödunud aastal. Maastikuarhitektiõpe võiks olla seotud ühelt poolt loodusteadustega, teiselt poolt aga arhitektuuri ja linnaplaneerimisega. Praegu Maaülikoolis pakutav maastikuarhitekti õppekava on tugevasti esimesele poole kallutatud, EKA arhitektuuriosakonna magistritaseme spetsialiseerimisvõimaluses aga vastupidi. Võib-olla tuleks taastada aia- ja pargikunsti eriala EKAs, nagu aastatel 1948–1961? Ilma selleta poleks meil olnud ei Ethel Brafmanni, Valve Pormeistrit ega legendaarset koduaedade kujundajat Linda Patune-Mitti.
Vahepeal oli suur kõrreliste uputus. Mis nüüd moes on?
Maarja: Kui vaatame Kadrioru parki, siis selle kujunduse algideed on paika pandud 300 aastat tagasi. Praegusel ajal võime pigem rääkida vajadusest. Kliima ja loodus meie ümber on kiiresti muutumas. Linna haljasalad pole enam ainult vaba aja veetmise kohad, vaid need on linna infrastruktuuri hädavajalik osa, mis leevendavad üleujutuste ja paduvihmade mõjusid, vähendavad linnades kuumalainete ajal temperatuuri ning tagavad ökosüsteemi teenuste jätkusuutlikkuse.
Mis on need Eesti asjad, väärtused, mida tasuks meil kultuurmaastikus esile tõsta, enam hinnata?
Maarja: Meie lapsepõlves oli metsikus igal pool. Linnades oli palju mahajäetud krunte, kus pärast kooli pirniraksus käia, onne ehitada, luurekat mängida või vanades majades kolada. Praegune keskkond on turvalisem, aga ka igavam. Lapsed suunatakse mänguväljakutele, täiskasvanud «virgestusaladele». Metsas käiakse ainult RMK matkaradadel ja lõkkeplatsidel. Vanad aiad on ümber ehitatud parkimisplatsideks, mille servas plastist liumäega ronimislinnak. Märkamatult on linnadest kadunud ritsikad, liblikad, varblaseidki hakkab vähemaks jääma. Samas on kõnniteed Kalamajas ja Kadriorus, üksikute teretulnud eranditega, ikka alla meetrised, lapsevankriga pääseb vaevu lumehunnikute vahel liikuma. Turvalise ja kontrollitud ühiskonnaga peaks kaasas käima ka väga kvaliteetne ja jalakäijasõbralik avalik ruum.
Kerttu: Seega võiks enam vaadata, millised on olemasolevad kooslused. Säilitama peaks nii palju olemasolevat kõrghaljastust kui võimalik. Kui on huvitavaid vanu kultuuraiataimi, siis neid tuleks säilitada või vajaduse tekkides ümber istutada.
