Kas on mõni üldpõhimõte, millest enda töös lähtud?
See on lai ja oluline küsimus. Ruumi loomise üks suurem suund sai mulle armsaks ja oluliseks ajal, mil töötasin Singapuris väikeses arhitektuuribüroos ip:li Architects. Sattusin Singapuri tööle enda väljakujunemise mõttes huvitaval ja tundlikul ajal – mõni aasta pärast sisearhitektuuri bakalaureuseastme lõpetamist, vähese töökogemuse ja suure uudishimuga. Minu ülemus Yip Yuen Hong, keda oma stiili poolest nimetaksin sooja ja mängulise minimalismi esindajaks, õpetas, et ruumile tuleb luua hea ja läbimõeldud kest. Ruumi pinnad on kui lõuend, mille peal elu juhtuma hakkab. Tundub, et see suund saadab mind siiani. Minu jaoks väljendub see selles, et sekku nii palju kui tarvis, kuid nii vähe kui võimalik.
Mida sa veel Singapurist kaasa oled võtnud?
Huvitava elu- ja töökogemuse. Usun, et tegin seal läbi sellesama raja, mis iga algaja praktiseerija kogeb oma esimestel töökohtadel: kontseptuaalsed kõhklused ja üllatuse, et oma erialal peab tundma nii paljusid sidusvaldkondi jne. Teisalt tegi asja veidi keerukamaks teine keskkond, kus oled kasvanud ja eriala õppinud. Singapuris saadab kõike paras kultuuride virvarr.
Tulin Singapurist tagasi aga hoopis mõnusa enesekindluse ja inspireeriva referentsbaasiga, milles ikka aeg-ajalt sobran. Tegelikult oli hea jõuda tagasi koju, homogeensemasse kultuuriruumi.
Üks asi, millest ehk alles Eestis tagasi olles paremini aru sain – nagu need asjad ikka alles võrdlusmomendi olemasolul selginevad –, on see, kui eriline ja tugev on Eesti sisearhitektuuri koolkond. Täpsemalt kui suur on meie sisearhitektide tööriistakast ning sellega seonduvalt muidugi ka vastutus. Singapuris, nagu enamikus teistes riikides, oleks pool meie mõistes sisearhitekti pärusmaale kuuluvatest otsustest ja kohustustest arhitektide voli (näiteks tehniline valgustus, siseviimistlusmaterjalid ja sõlmed, trepid). Sisekujundaja tööks on lahtise mööbli, sisustustekstiilide ning seinatoonide ja -materjalide valik, ka ehk dekoratiivvalgustuse valik.
Kokkuvõttes oli vaja ära käia, et tekiks suur respekt meie sisearhitektuuri koolkonna loojate ja õpetajate vastu.
Ilmselt pole sa eriala suhtes ka kunagi naiivne olnud.
Seda küll. Sisearhitektid on nii mu vanemad Riia ja Aivar Oja kui ka vanavanemad Helle ja Taevo Gans. Me teadsin juba väikesena, mis on põhiplaan, kuidas laua taga ateljees ja kodus joonestati. Samuti teadsin, mis on valmis uus ruum, käisin vaatamas isa tehtud kaubanduskeskusi Lätis, ema tehtud restorane ja kodusid. Aga ega sa teise inimese pähe näe, missugune on protsess ja miks mingi ruum saab nii- või naasuguseks? Seda kõike sain tundma alles siis, kui ise sisearhitektuuri õppisin.
Kas oled midagi ka koos vanematega projekteerinud?
Koos oleme tegelikult väga vähe teinud. Tudengieas sain muidugi tänu peresidemetele eriala tööpoolest veidi lähemalt aimu. Enamasti piirdus see aga joonestusülesannetega, näiteks vanaisa joonistas rapiidograafiga projekti ning mina kandsin neid arvutisse. Bakalaureuse ajal suundusin vahetusõpingutele Kopenhaagenisse. Seal tekkis mul esimene päris töökoht oma töölaua ja kujundusülesannetega – Nobel Arkitekter, kus lõin kaasa uue Eesti Rahvusringhäälingumaja projektis. Kui lõpetasin 2011. aastal kunstiakadeemia, oli õhus majanduslangus, ning sain tööd hoopis arhitektuuribüroos, Hanno Grossschmidti ja Tomomi Hayashi (HGA) juures. Sealt edasi olin kaks aastat Singapuris. Tagasi tulles hakkasid juba oma projektid ja koostööd teiste suuremate büroodega (näiteks Hiltoni projekt Allianss Arhitektidega), näitused Kumus ja lumepall hakkaski omas suunas veerema.
Tagasi perekonna juurde … Aastal 2017 avasime Helle ja Taevoga nende elutöönäituse ETDMis, millele eelnesid pikad aastad nende arhiive korrastades ja digitaliseerides. Alles selle pika, kuid armsa protsessi ajal sain põhjalikumalt tuttavaks nende loominguga.
Oled aastaid tegutsenud koostöös abikaasa Raul Kalvoga.
Meil on Rauliga ühine stuudio. Raul tegeleb seinast seina teemadega. Üks hetk joonistab kruvideni mööblidetaile, siis aga lülitub linna arvutuslikele analüüsidele. Koos oleme teinud palju Kumu näituseid, viimati neile lisaks ka Paksu Margareeta meremuuseumi, E-Estonia Showroomi ning Tabasalu gümnaasiumi projekti. Stuudios on meil nüüdseks juba peale meie ka paar-kolm töötajat.
Mis on teie viimane näitus?
Veebruari keskel avanes meil Rauliga kokku lausa kolm näitust. Kaks neist olid Kumus: Vello Vinna isikunäitus ja 1990. aastate uus püsiekspositsioon. Neid projekte vedas rohkem Raul ja mina tegelesin põhiliselt ETDMi ja Tartu kunstimuuseumi koostööprojektina tehtud ehtekunstinäitusega «Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953−2019». Kui TartMusis näidatakse valdavalt maali, graafikat, skulptuuri, siis nüüd tekkiski sinna mingis mõttes väike tarbekunsti- ja disainimuuseumi filiaal. See oli hästi põhjalik ülevaade, kus oli kunstnikke lausa saja ringis – alustades Ede Kurreli töödega 50ndatest ja lõpetades Claudia Lepiku eelmise aasta töödega. Kujunduse aluseks olid tumedad, sügavad, sisemise valgustusega vitriinid. Seda moodulit kasutasime kohati seinale toetuva, kohati horisontaalsena.
Vahelduvate näituste tegemine on alati väga tore ja äärmiselt õpetlik, kuna julgen omajagu näitustega eksperimenteerida. Näitus on väike ala, see tehakse umbes viieks kuuks lahti ja sul on võimalus katsetada materjalide, valgustusega ja sul ei lasu sellist vastutuse koormat nagu ühiskondlike hoonete projekteerimisel. Näitustel ruulib mulje ja kogemus. Näiteks Kumus tegime Raul Meele isikunäitust, kus saime inspiratsiooni – võib-olla isegi liiga narratiivsel moel − graafilisest lehest, kus on kordused ja kihid oma range korrapäraga. Näituse läbiv materjal oli metallvõrgust seinad. Helikunstinäituse puhuks katsime Kumu viienda korruse aga tervenisti vaibaga, et näitusekülastaja oleks minimaalne heliline sekkuja.
Selles mõttes oli meremuuseumi Paksu Margareeta uue püsiekspositsiooni loomine hoopis teine tera − püsiekspositsiooni puhul pead mõtlema kõigile ruumi pindadele ning muuseumihoone liikumisteedele ja abiruumidele. Ehk sa ei tegele nagu ajutise näituse puhul ainult ruumi sisuga, vaid selle sama olulise ruumi kesta ehk «lõuendiga».
See projekt on valmis. Millega nüüd rinda pistate?
Praegu on aktiivsemalt pihta hakanud Karisma arhitektidega Kadrioru pargi aednike maja – oranžerii. Suuresti on see tehniline hoone töökoja, laoruumide, garaaži ja muu sellisega. Aga on ka kasvuhooned ja talveaed, administratiivplokk kontorite ja koolitusruumiga.
Meie väikesele turule on iseloomulik tegeleda kõigega läbisegi – näitused, muuseum, hotell, siis kool, siis majandushoone, mõni koduprojekt sinna hulka – ja mitte spetsialiseeruda mingile nišile. Meid Rauliga on nimetatud küll ka näitusekujundajateks, olgugi et see ei võta proportsionaalselt meie tööst kohe kindlasti mitte kõige rohkem aega. Lisaks olen viimased paar-kolm aastat olnud aktiivselt seotud Eesti Sisearhitektide Liidu tegemistega, olles liige nii ESLi nõukojas kui ka toimekas hariduskomisjonis.
Mainimata ei saa jätta ka hetke tähtsaimat ülesannet ja elu lahedaimat «projekti» – kodus kasvab pooleteiseaastane poeg Hans!
Paljudele on korda läinud ka sinu tehtud Narva Vaba Lava.
Vaba Lava oli koostööprojekt Allianss Arhitektidega (Eve Komp ja Indrek Tiigi). Projektil oli päris põnev lähtekoht: nüüdisaegne ja alternatiivne teater Narva (suures osas venelastest) kontingendile. Viimasele peaks teater, eriti uus teatrimaja, tähendama kulda ja karda, lühtreid. Narva ootused võisid olla väga teistmoodi, kui meie tegime, kandes siiski Vaba Lava meeleolu. Ruumigeomeetriliselt oli olukord, kus vana maja seinad ja laed jäid alles ning hakkasid määrama ruumi. Teisalt ei olnud midagi väärtuslikku, mida oleks tahtnud alles jätta. Projekti eelarvegi oli väga piiratud, mis tähendas, et kõik valikud kippusid taanduma värvile. Aga publikuala tumepunased laed ja fuajee tulid täitsa lahedad välja!
Kui tavainimene saab inspiratsiooni sellistest ajakirjadest nagu Diivan, siis kust kohast sina loomingulist särtsu saad?
Kui on arhitektidega koostöö ja uus maja, siis mingil määral arhitektuurist. Aga mitte alati. Vahel on inspiratsiooniallikaks loodava hoone või ruumi funktsioon ise, selle mõtestamine.
Blogisin vaatan ka, et end uue teemaga kurssi viia, näiteks Dezeeni ja ArchDailyt. Ning nagu ennist mainisin – sobran oma väikeses referentsbaasis – lemmiksisearhitektide ja -arhitektide raamatutes, ning olles alustanud mõne uue projektiga, näed uusi vaatenurki ja mõtteid ka neis piltides, mida oled juba sada korda vaadanud.
Aga reisid?
Kaudselt küll. Rauliga oleme pikalt ninapidi koos olnud, palju reisinud ja ruume kogenud – mälestustest kerkib ikka esile mõni eriline ruum. Meenub, et seal reisil oli selline tuba, kus oli see ja too huvitavalt tehtud. Vahel tahaks proovida mõnda head ruumikogemust uude olukorda, uude projekti tõlgendada.
Kuidas sa töötad?
Plaaniga. Visandan pigem. Prindin skaalas välja ja hakkan sinna siis sodima erinevaid stsenaariume plaanist ja ruumist.
