Jõululilled, mis rõõmustavad ka pikkadel talvepäevadel

kodus.ee
Korallpõõsas ehk Malaisia orhidee. | Shutterstock

Jõulud on lähenemas ning aeg on mõelda rohelistest taimedest, mis oma õite iluga toovad rõõmu ruumi jõuluajal ja ka pikkadel talvepäevadel.

Jõulumeeleolu toob paljudes kodudes populaarseim jõululill potis – jõulutäht ehk kaunis piimalill (Euphorbia pulcherrima). See on paksude ja lihakate, mahlaste maapealsete kõrglehtedega taim. Meil hakkab ta õitsema siis, kui saabub lühike päev. Jõulutäht õitseb novembrist-detsembrist märtsini.

Jõulutäht on nõudlik taim, tahab palju valgust ja sobivam kasvukoha temperatuur on +15 kuni +23 kraadi. Taim ei talu liigniiskust, tõmbetuult ega temperatuurikõikumisi.
Jõulutähe jaoks tuleb leida tema õige koht, sest taimele ei meeldi, kui teda pidevalt liigutatakse. Katseta tuleks mõõdukalt, toasooja veega. Tuleb hoolitseda selle eest, et mullapall läbi ei kuivaks.
Kõige sagedamini pärast õitsemist jõulutäht hävitatakse, kuid soovi korral võib jätkata selle kasvatamist. Õitsemise lõppemisest kuni maikuuni tuleb taim viia jahedamasse ruumi. Äraõitsenud lill tuleks tagasi lõigata 15 cm kõrguselt ja hoida jahedas +12 kuni +15 °C ruumis.

Pärast puhkeperioodi tuleb ta maikuus ümber istutada huumusrikkasse pinnasesse või spetsiaalsesse toitainetega rikastatud turbasubstraati. Jõulutähe  kasvualus peab olema kergelt happeline, vett ja õhku läbilaskev.
Suvel võib taime viia õue. Hoolitseda tuleks selle eest, et taim ei oleks otse päikesevalguse käes, näiteks võib selle istutada mõne põõsa lähedale – nii, et põõsa lehed ei kata taime, kuid tekitavad varju. Kasvuperioodil (maist septembrini) väetada toalille väetisega iga kahe nädala tagant. Väetamine lõpetada sügisel.

Jõulutäht kuulub lühipäevataimede hulka, kes hakkavad õitsema vaid siis, kui päeva pikkus on 9–10 tundi. Kui valget aega on pikemalt, siis kõrglehed ei värvu või teevad seda puudulikult.

Seega kui soovite värvilist jõulutähte, hakake taime alates septembri keskelt katma nii, et ta saaks valget aega vaid 9–10 tundi. Kui kõik õnnestub, siis ilmuvad 8–10 nädala pärast värvikad kõrglehed ja taim alustab õitsemist. Katsetada tasub, kuigi katmisega mässamine on tüütu. Pimendamise lõppedes tuleb taim paigutada valgesse kasvukohta.

Jõulutähe valge piimmahl võib olla ärritava toimega. Kui mahl satub nahale või silma, tuleb piimmahl kiiresti voolava vee all ära loputada.

Tavaliselt jõulutäht õitseb punaste kõrglehtedega, kuid on olemas ka roosade, valgete, kreemjate ja isegi triibuliste või roheliste kõrglehtedega taimed.
 

Jonnakas jõulukaktus
 

Jõulukaktus ehk harilik lülikaktus (Schlumbergera) on pärit Lõuna-Ameerikast, nimelt Brasiilia vihmametsadest. Jõulukaktuse traditsiooniline õitseaeg on jõulude paiku, novembrist veebruarini. Mõnikord aga loob õisi mitu korda aastas ning juhtub ka nii, et vahel jonnib ja ei õitse üldse.

Mida teha, et jõulukaktus jõulude ajal õitseks? Pärast õitsemist vajavad taimed mõnenädalast puhkeperioodi. Sel ajal tuleks taimed hoida valges ja jahedas (10–12 ºC) kohas ning kasta vähem. Märtsi keskel algab uus kasvuperiood, vajaduse korral istutatakse taimed ümber uude mulda (sobib poolkõdunenud lehemulla-turbamulla-liiva segu või kaktusemuld).

Suvel taim tarbib palju vett, seega kastetakse regulaarselt ja rikkalikult, väetatakse kaktuste või täisväetise lahusega kaks korda kuus. Suvel võib jõulukaktus kasvada õues, aias otseste päikesekiirte ja tuulte eest kaitstud kohas.
Alates augusti teisest poolest hakatakse vähem kastma, sest siis kasvavad kaktusel noored lülid ja moodustuvad õiepungad. Õiepungade ilmumisel hakatakse taimi rohkem kastma ja hoitakse temperatuuril +15 kuni +20 °C.  Soojemas ruumis õhuniiskuse tagamiseks piserdada taimi toasooja veega. Pungade moodustumise algusest kuni õitsemiseni kulub umbes kolm kuud. Jõulukaktust võib kasvatada toaaknal samas kohas suvel ja talvel, kuid suvel tuleb päikesekiirte eest kaitsta. Sügisel on oluline maksimaalne valgus.

Et vältida õiepungade ja varrelülide värisemist, ei tohi õitsemise ajal taime liigutada ega muuta selle asukohta. Varisemine võib olla tingitud ka kaaliumi-fosfori puudusest. Suvel väetatakse täisväetisega.
Kui õitsemine on möödas, algab kaktusel uneperiood, mis kestab 6–8 nädalat. Siis kastetakse taime vähem, kuid juurepall ei tohi läbi kuivada. Parim koht on aknalaual, valgusküllases, päikesepaistelisel poolel toatemperatuuril umbes +15 °C.
Märtsis ja aprillis ilmuvad kaktusel uued võrsed ja siis võib kaktust taas sagedamini kasta ja väetada. Vajaduse korral, pärast puhkeaega, umbes aprilli keskel võib kaktust ümber istutada.

Kui jõulukaktus ei hakka õitsema,

■  on ta ülekastetud või liiga kuivas;

■  taime hoitakse temperatuuril alla +13 °C või üle +24 °C;

■  tihti või vahetult enne õitsemist muudetakse taime asukohta;

■  kaktus kasvab väga suures potis;

■  kaktus on vana ja väga paljude kasvudega, mida sel juhul tuleks kärpida ja lühendada poole või kolmandiku võrra.

Jõulukaktuse sorte on roosade, lõheroosade, punaste ja valgete õitega.
 

Suursugune ratsuritäht
 

Õitsema on võimalik ajatada suursugust ja hiilgavat ratsuritähte (Hippeastrum). Ratsuritähel on suur, ümar või lame-ümmargune sibul tumepruuni, pudeneva kattesoomusega, mis sisaldab piisavalt toitaineid, et teda saaks ajatada, isegi lihtsalt juuri puhtasse vette pannes.
Et saada ilusti õitsvat potitaime soovitud kuupäeval, tuleb ratsuritähele tagada puhkeperiood temperatuuril +5 °C. Viis kuni seitse nädalat enne kindlat kuupäeva istutatakse sibul lillepotti. Poti põhja asetatakse drenaažiks õhuke kiht kergkruusa.

Kasvualus peab olema huumusrikas, õhku ja vett läbilaskev, nõrgalt happeline, pH 5,5–6. Pärast istutamist kastetakse mulda sooja veega. Kasta tuleb nii, et vesi ei satuks sibulale, vastasel juhul võivad levida seenhaigused. Kuni taime juured arenevad, asetatakse lillepott sooja kohta (umbes +20 °C). Pärast 1-2 nädalat ilmuvad õiealgmed (nahkjad lehed keset mugulat arenevad hiljem). Niipea, kui taim on 5–20 cm kõrgune, asetatakse lillepott valgusküllasesse, sooja kohta, näiteks aknalauale.
Alustatakse kastmisega, kui mulla pind on kuiv, kasutades soojendatud vihmavett. Iga päev on soovitatav potti keerata, et laiad tugevad lehed kasvaksid ühtlaselt. Kui pungad hakkavad avanema (hakkavad õitsema 30–35 päeva pärast tekkimist), asetatakse taim jahedamasse (+16 kuni +18 °C) varjulisemasse kohta, kus õied valmivad 10–15 päeva jooksul. Sellel ajal saab õisi lõigata ja panna vaasi – seal nad järk-järgult avanevad mugulat kurnamata. Lõigatud õied tuhmuvad ja närbuvad kiiresti liiga soojas ja eredas valguses.

Ratsuritäht kasutab õitsemiseks kogu energia, seetõttu vajab kuni juuli alguseni vett, väetist ja päikesesoojust – siis saavad lehed jätkata fotosünteesi ja sibul jõudu koguda. Kuivanud õied tuleks eemaldada, et taim ei raiskaks energiat seemnete moodustamiseks. Taime tuleb iga 7–10 päeva järel kuni augusti alguseni täisväetisega väetada. Hea on looduslik granuleeritud kanakaka. Mida rohkem on taimel suvel terveid lehti, seda rohkem moodustub järgmisel aastal õiealgmeid.

Kevadel võib poti panna kile- või klaaskasvuhoonesse, kuid lehti tuleb kaitsta päikesepõletuse eest, varjutades kattelooriga, mis kinnitatakse kasvuhoone karkassile. Ratsuritähte võib panna rõdule, kus taim saab iga päev vähemalt neli tundi päikesevalgust, kuid ei kannata ülemääraste sademete all.

Tähtis on puhkeperiood, mis algab juulis ja kestab 2–5 kuud (lehtede kolletumine viitab puhkeperioodi algusele). Siis taime ei kasteta ega väetata. Augusti lõpus (enne külma) tuuakse ratsuritäht tuppa, lõigatakse ära närtsinud lehed ja sibulaga pott asetatakse pimedasse, kuiva kohta, kus on 15-16 kraadi sooja.
 

Oivaline korallpõõsas
 

Korallpõõsas (Medinilla magnifica) ehk Malaisia orhidee on väga atraktiivne ja niiskuslembene taim. Taime kasvukoht peab olema valge, kuid kaitstud otsese päikese eest. Taime puhkeperiood kestab 2 kuud. Et korallpõõsas kaunilt õitseks, tuleb tagada vajalik temperatuur kuni +20 °C ning ühtlane õhuniiskus. Õitsemise ajal ei tohi taime liigutada. Õitseb novembrist veebruarini.
Õitsemise ajal väetada orhideeväetisega iga 3 nädala järel ning kasta rohkesti pehme veega. Pärast õitsemist alandatakse temperatuuri 5 °C võrra. Temperatuuri tõstmine ja langetamine peab toimuma järk-järgult.

Taimele meeldib, kui lehti piserdatakse, kuid kui võimalik, oleks soovitatav niisutada õhku, asetades taime poti all kasti kruusakividega, kuhu valatakse vesi, mis aurustudes annab taimele vajalikku niiskust. Kasta, kui muld on peaaegu kuiv, talvel harvem.

Taimel on suured soonelised munajad lehed ja kaunid heleroosad rasked longus suured õied. Taime kõrgus on kuni 1,2 m. Kasvupinnas peab olema happeline (pH 4,1–5,2), huumusrikas. Taime saab ümber istutada ja paljundada kevadel. Paljundatakse pistikutega. Pott ei tohiks olla liiga suur.
 

Värvikas varjukannike
 

Talve algul õitsevad eriti kaunilt eri värvi õitega säntpooliad (Saintpaulia ionantha) ehk Aafrika kannikesed. Säntpooliad  ei talu suuri temperatuurikõikumisi, liigniiskust, kuiva õhku, kevad-suvist eredat päikest ega tõmbetuult. Sobivaim temperatuur on 18–20 °C. Kasta hoolikalt ja regulaarselt, kuid vältida vee sattumist lehtedele ja lehekodariku keskele, samuti mullapalli liigniiskust või läbikuivamist. Kasta ülevalt, et juurepall märguks ühtlaselt. Kastmisvesi peaks olema pehme ja kindlasti toasoe, parim on vihmavesi.

Õitsemise ajal ja intensiivse kasvuperioodi ajal väetada mõõdukalt. Õitsemise lõpetanud taime umbes kuu vältel mitte väetada. Kuivanud lehed ja ära õitsenud õied tuleks ära lõigata, et uutele võrsetele kasvamiseks jõudu anda.

Säntpooliaid kasvatatakse nõrgalt happelises (pH 5,5–6,5), kohevas, vett läbilaskvas substraadis (lehe-muld, turbasubstraat või hästi kohev aiamuld, millele lisatud veidi perliiti või vermikuliiti, et muld oleks kohevam).
Säntpoolia reageerib kohamuutusele – kui sageli liigutatakse, taim õitseb aina vähem ja vähem. Säntpooliaid ei tohi piserdada. Taim sarnaneb sukulentidega; ta lehed on mahlakad, õrnad, kaetud pisikeste karvakestega, puudutades sametised. 

Kui säntpoolia ei õitse, võib põhjuseks olla vähene valgus. Kui taime lehtedel on kollased või pruunid laigud, siis on taim liiga eredas päikesevalguses ning tuleb asetada teise kohta. Pruunid laigud võivad tekkida ka pärast kastmist külma veega. Kui lehed muutuvad kollaseks, võib põhjuseks olla ka soe õhk, vale kastmine, samuti üleväetamine. 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid