Normaalselt on nii, et veresuhkur põleb rakukütusena ära ja jääkained väljuvad organismist. Suhkruhaiguse korral aga ringleb veres glükoosi liiga palju, sest see ei pääse rakkusid kütma ega seal ära põlema. Verre jäänud suhkur peab kuidagi välja saama, üks viis on neerude kaudu. Kui glükoos uriiniga väljub, võtab ta endaga kaasa vett – sellest tuleb ka sage ja rohke urineerimine. Kuna vedelikukaotus on sel juhul tavapärasest suurem, tekibki joogijanu. Samal ajal on inimene väsinud, mis näitab, et rakkudes ei ole piisavalt kütust.
Kui aga veresuhkrunäit on ainult veidi suurem, ei pruugi see kuidagi enesetunnet mõjutada. Sellepärast ei tasu loota, et küll organism ise glükoosi liiast märku annab, vaid mõistlik on aeg-ajalt (lasta) vere suhkrusisaldust mõõta.
Kui inimene kuulub riskirühma – peres on (olnud) suhkruhaigust, ta on ülekaaluline ja/või on vererõhk kõrge –, siis kindlasti tuleks veresuhkrut regulaarselt mõõta alates 45. eluaastast. Ka siis, kui riskitegureid ei ole, peaks keskeale lähenedes veresuhkrut korra aastas kontrollima.
Teist tüüpi diabeediga on kahjuks nii, et suhkru ainevahetuse häire võib olla kestnud aastaid, enne kui haigus ühel hetkel välja lööb. Kui ka ennetavalt tihti veresuhkrut mõõdaks, ei näitaks see veel haigust. Muidugi võib enne olla üksikuid suuremaid numbreid, kuid siis tavaliselt kontrollitakse üle, kas need olid juhuslikud või mitte. Võib aga olla ka nii, et enne teist tüüpi diabeedi avaldumist neid üksikuid kõrgemaid näitusid ei olegi.
Arvatakse, et teist tüüpi suhkruhaiguse väljakujunemine algab kümme aastat enne tõve diagnoosimist. Aga kahjuks ei saa seda kuidagi kohe kindlaks teha, sest algul organism ise kompenseerib selle häire ega anna sellest kuidagi märku. Ka mitte näiteks suure joogijanuga.
Paljud suuremad veresuhkrunäidud on leitud juhuslikult kas apteegis või mõne kampaania ajal mõõtes. Kui juhuslik näit on kõrge, maksab perearsti juures veresuhkur üle kontrollida, sest mõni aeg pärast sööki on ka tervel inimesel veresuhkur loomulikult kõrgem. Aga juhumõõtmisel alati ei mäleta, et oleme siiski enne näiteks midagi magusat suhu pistnud.
Peamine on oma tervist hoida õige eluviisi ja normaalse toitumisega. Isegi kui teist tüüpi diabeeti ära hoida ei saa, sest pärilik soodumus on suur, on ometi tervete kommetega võimalik haigust edasi lükata – mida kaugemale, seda parem, sest siis jääb meile tervelt elatud aastaid rohkem.
Kõike peab sööma oskuslikult
Levib müüt, et esimest tüüpi diabeetik võib magusat tarvitada vabalt, sest saab veresuhkrut insuliini süstides reguleerida. Sellega on nii ja naa. Õige on see, et veresuhkrut saab insuliini süstimisega reguleerida, kuid tegelikult tuleks ka dieedist kinni pidada, sest kui süüa-juua magusat isu järgi, võib diabeetik ajada veresuhkrutaseme hirmus kõrgeks.
Diabeetikule pole tõesti ükski toiduaine keelatud, ka magus, kuid kõike peab sööma oskuslikult. Näiteks kui sööd magusaisu tekkides kolm kommi, pead pärast seda süstima kaks-kolm ühikut insuliini, ent kommi või muu magusa suhkur hakkab mõjuma palju varem kui insuliin. See tähendab, et veresuhkrutase tõuseb kiiresti, kuid insuliin hakkab pärast süstimist mõjuma alles poole tunni pärast. Nii jääb vahepeale ikkagi aeg, kui süstimisest hoolimata on suhkrut veres liiga palju – see, teadagi, kahjustab organismi.
Sellepärast soovitataksegi diabeetikule eelkõige aeglaselt imenduvaid süsivesikuid, valke ja rasvu, mis aeglustavad toidu imendumist, mistõttu insuliin ja süsivesikud saavad kokku enam-vähem ühel ajal ning süst saab kohe oma toimet avaldada.
Aeglaselt imenduvaid süsivesikuid saame näiteks teraleivast ja kliidega toodetest, sest neis on palju kiudaineid; puuviljasuhkur on parem kui lauasuhkur. Kiiresti imenduvad magusad joogid, üldse eheda suhkruga tooted, ja rafineeritud toiduained.
Allikad: endokrinoloog Marju Past, Kodutohter
