Päikselisele metsalagendikule on püstitatud väike küla, mille elanikeks osutuvad lähemal vaatlusel mesilased. Pesade ümber käib pidev liiklus, mesilased tolmeldavad taimi ja kannavad vastutasuks pessa nektarit, millest nad valmistavad mett. Inimesel on kasu mesilase mõlemast tegevusest. Mesilaste pidamine hobina annab koduseks tarbeks mett ja boonuseks saab mesinik õitsvad ja head saaki kandvad taimed. Osa kultuurtaimedest on isetolmlejad, kuid tolmeldajad parandavad nendegi saagi hulka ja kvaliteeti.
Reeglid ja diplomaatia
Linnaaiad on trendikad ja tasapisi levib ka mesilaste pidamine isegi suurlinnadesse. Ka Tallinnas peab mesilasi umbes sadakond mesinikku. Enne mesinikuks hakkamist tasub endale aga mõned põhiasjad selgeks teha.
Mesilaspere asupaik tuleb hoolikalt läbi mõelda. Nektarit ja õietolmu hankides lendavad mesilased mitme kilomeetri raadiuses, seega peaks tarule võimalikult lähedal olema õitsvaid taimi. Mesiniku töö ergonoomika seisukohast peaks koht olema kergesti ligipääsetav ja hooldustoimingute tegemiseks mugav. Kümneid kilosid kaaluvate meeraamide tassimine raskel maastikul või maja katuselt alla võib osutuda liigagi keeruliseks.
Konkreetse asupaiga otsinguil tasub end korraks mesilaste olukorda asetada: kus oleks väikestel tiivulistel mugav elada? Taru ei tohiks palava ilmaga üle kuumeneda, kuid seda ei maksa peita ka tiheda kuusiku varju. Mesilased peavad pääsema tarust välja lennukõrgusele ilma takistuste või inimestega kokku põrkamata, seepärast tuleks sissepääsu ette jätta mõnemeetrine lennurada.
Taru paigutamine keset tihedalt asustatud ala nõuab rohkem selgitustööd kui siis, kui paigutad selle oma krundile. Aga ka maal on vaja omaniku luba, kui sobivat kohta oma krundilt ei leita. Mesilaste pidamist puudutavate reeglite täpsustamiseks tuleks pöörduda kohalikku omavalitsusse.
Vaja on ka diplomaatiat ja teavitamist, sest mõni inimene kardab mesilasi. Naabri tõrjuvat suhtumist või hirmu ei maksa halvustada, asjad saavad selgeks rääkides, teavitades ja vastutustundliku mesinikuna tegutsedes. Hirmu allikaks on tihti teadmiste nappus – inimesed ei tunne mesilast ära. Agressiivne on pigem herilane kui rahulikult oma tööd tegev mesilane.
Enne perede hankimist kursusele
Enne mesilasperede hankimist tuleks läbida vähemalt mesinduse algkursus , et saada kogu asjast realistlik ettekujutus. Vaimusilmas võib küll ette kujutada aasal sumisevaid mesilasi ja teetassis sätendavat kuldkollast mett, kuid mesilaste pidamisel on ka oma argipäev.
Mõne jaoks tõmbab piiri ette füüsika, sest mett täis korpus kaalub 20-30 kg. Tavalisim korpustaru on Langstroth, sellest 1/3 väiksem on Farrar, mis sobib väiksematele meestele ja naistele. Kaaluda tasub sedagi, kas osta vahtplastist või puidust tarud, millest esimene on kergem, teine aga ökoloogilisem lahendus.
Kursuste sisse kuulub ka praktika mesilas, kus algaja saab kõigepealt teada, kuidas ta närvid vastu peavad, kui tuhanded mesilased temast paari sentimeetri kaugusel tiirlevad ja sumisevad. Küll teisel pool võrku, aga ikkagi. Kõigist ei saa kunagi mesinikke. See harrastus ei sobi kärsitutele ja hooletutele, sest mesilastega peab toimetama rahulikult ja hoolikalt.
Inventari ja mesilasperede soetamine
Innustunud algaja tahab tavaliselt teada, kui palju üks taru toodab, et saaks välja rehkendada vajalikku tarude arvu. Kehvematel aastatel on saagiks 20-30 kg taru kohta, parematel 60 kg ringis. Algaja mesinik võiks arvestada sellega, et alati ei pruugi eesmärk täituda ka siis, kui ta endast parima annab. Kui otsus on tehtud ja kursused läbitud, siis on aeg hakata mõtlema põhiinventari soetamisele ja mesilasperede või sülemite ostmisele.
Tarudest on valida lamavtaru ja korpustaru vahel. Algajale oleks lamavtaru sobivam, sest pere areng ja võimalikud probleemid on mesinikule selles ülevaatlikumalt nähtavad. Korpustarude korral peab mesinik mesilaspere bioloogilist käitumist tundes kogemuslikult tajuma ja teadma, mida ja millises taruosas kontrollida ning kuidas probleeme lahendada. Nii lamav- kui ka korpustaru hind on umbes 100–150 eurot, millele lisanduvad kärjeraamid kas liistudena või koostatud ja traaditud kujul. Lamavtarus lisanduvad veel vaheliistud ja otsalauad ning matid ja pesakatted. Vajalik on osta vahast kärjepõhja uute kärgede tegemiseks – alguses keskmiselt kilogramm mesilaspere kohta aastas, hiljem veidi vähem. Seega lisandub taru maksumusele veel 50–80 eurot raamide, kärjepõhjade ja muu ostmiseks.
Mesilaspere hind (koos pesakärgedega) sõltub paljuski ostmise ajast, pere tugevusest ning tõulisusest ja jääb vahemikku 100–200 eurot. Väikeinventar (konkspeitel, taruhari, suitsik, kärjekast, näovari ja kaitsekindad) maksab 60–70 eurot.
Meevõtmiseks vajaliku põhiinventari (käsiajamiga väike meevurr, meesõelad ja kärjekahvel) eest tuleb välja käia 200–250 eurot. Kui osta lisaks kärgede lahti kaanetamise alus, lisandub kulu 100–120 eurot, kuid selleks tarbeks võib kohandada ka mõne olemasoleva plastkasti või nõu. Mesilaspere või sülem oleks hea osta tuttavalt mesinikult või mõne asjatundja nõuandel, kes on siis ehk hiljem ka nõuga algajale mesinikule abiks. On tähtis, et ostetud mesilaspere või sülem oleks haigusvaba ja hea arenguvõimega.
Tarud paika
Pärast hoolikaid ettevalmistusi jõuab lõpuks kätte hetk, mil on aeg tarud paika panna. Seda ei tehta nii, kuidas pähe tuleb – omad nõksud on siingi. Kõige nutikam on seda teha õhtul, kui mesilased on päevaselt korjeretkelt koju tagasi lennanud. Siis jääb üle vaid panna uks kinni, kinnitusrihmad külge ja tõsta taru auto peale. Uues asukohas sätitakse taru paika ja avatakse uks. Järgmisel päeval hakkavad mesilased uue ümbrusega tutvuma. Tarud tuleks paigutada vähemalt 2 km kaugusele nende algsest asukohast, sest muidu lendavad mesilased vanasse kodukohta tagasi.
Mesilaste eluiga on erinev. Lesed elavad vaid ühe suve, töölised suve kõige kiiremal ajal umbes kuus nädalat ja hilissuvel sündinud järgmise kevadeni. Emamesilane võib elada kuni viis aastat, kuid tema munemisvõime kahaneb vanuse kasvades. Paari aasta vanune emamesilane tuleks välja vahetada.
Mesiniku kalender järgib aastaaegu. Hooaeg algab märtsis-aprillis, siis käiakse tarude juures kord kuus. Esimesel korral kontrollitakse, kas mesilastel on veel süüa ja tehakse peamise mesilaste haiguse, varroatoosi tõrjet. Samuti vahetatakse välja taru põhi. Mais tempo kasvab ja tarude juures tuleb käia juba igal teisel nädalal. Juulis-augustis käiakse mesilaste juures üheksapäevase vahega, siis kontrollitakse mesilasema munemist, pere heitmist ja saagi kogumist. Kui pesa asub oma aias, siis võib seda muidugi vaatamas käia kasvõi iga päev, kuid ilmaasjata taru avada ei maksa, sest see häirib mesilasi.
„Mesilasi võib pidada kolme moodi: minu moodi, sinu moodi ja siis on veel see õige viis,“ naerab kogenud mesinik. Mooduseid on seega sama palju kui mesinikke, igaüks leiab enda jaoks sobiva viisi aegamööda, kogemuste kasvades.
