Korralik lõhkumiskirves on küttepuude tegemiseks suurepärane abivahend. Tänapäeval saab kirve valida kasutaja järgi: lühikesele inimesele lühikese varrega ja kergem kirves, pikale inimesele pikem ja raskem mudel. Puid peaks lõhkuma sirge seljaga, jalad pisut harkis, käed võimalikult lõdvestunud. Üle pingutada pole mõtet, eriti kui keha pole sedasorti tööga harjunud.
Puid lõhutakse stabiilsel alusel. Tavaliselt kasutatakse selleks mõnda suurt ja jämedat pakku, mille peal seisvad puud on lõhkumiseks parajal kõrgusel. Mõned võtavad lõhkumisel abiks vana autokummi, mille seest ei paisku halud laiali.
Küttepuude tegemisel kasutatakse ka võsakiini, konksuga kiini ning tõstekonksu ja (palgi)haaratsit. Võsakiin on hea näiteks väiksemate okste laasimiseks, võsa raiumiseks ja palgilt koore eemaldamiseks. Konksuga kiin, tõstekonks ja haarats on mõeldud puude lohistamiseks ja tõstmiseks.
Puude langetamisel tuleb palke ja pakke peaaegu alati teise kohta transportida. Langetatud tüved võib mootorsaega kolme meetri pikkusteks lõigata ja seejärel tõstekonksu abil saagimis- ja lõhkumiskohale vedada. 30 cm pikkused halud mahuvad enamikku küttekolletesse.
Head töövahendit iseloomustab kvaliteetne tera, vastupidav vars, tugeva haarde tagav käepide ja läbimõeldud ergonoomika.
Tänapäevaste tööriistade tera ja vars on üks tervik. Sageli on kirvetera töödeldud hõõrdumist vähendava ainega ja vars valmistatud klaaskiuga tugevdatud plastist. Kirves tervikuna on tugev ja vars ei murdu ka siis, kui kogemata hooga mööda lüüa, nii nagu puuvarrega kirvega võis juhtuda.
Hea ergonoomika ja kindlat haaret võimaldav käepide tagavad parema tööohutuse. Näiteks lühikese varrega konksuga kiinitera on mõeldud pakkude tõstmiseks ja pikavarrelise kiini nokakujulise konksuga tera palkide transportimiseks. Pehme käepide võimaldab tööriista kindlalt käes hoida.
Küttepuud kuivavad sõltuvalt puuliigist vähemalt aasta.
Kuivad halud süttivad kiiresti ja põlevad heleda leegiga. Toores puus võib vett olla isegi kuni pool puu kaalust, kuivas puus on niiskust 15–20%. Märjad halud põlevad halvasti ja soodustavad pigi tekkimist, temperatuur on madal ja suitsugaasid sisaldavad saasteaineid.
Ära lao liiga tihedalt riita
Puid langetatakse ja saetakse varakevadel, lõhutakse suvel ja pannakse seejärel kuivama. Puud kuivavad õues mitte liiga tihedalt laotud riidas, millel on aluspuud all ja kate peal. Ka hõredama laudisega kuuri all liigub õhk piisavalt ja puud kuivavad hästi.
Väiksemad puud langetatakse näiteks sae ja kirve abil. Suurte ja raskete puude langetamisel kasutatakse mootorsaagi. Algajal ei ole soovitatav suuri ja raskesti ligipääsetavaid puid saagima hakata, selleks peab tundma nii langetustehnikat – oskama teha puu langemist suunavaid lõikeid – kui ka mootorsae ning langetamisega seotud ohutusabinõusid.
Mootorsaag on puu langetamisel ja laasimisel tõhus abivahend. Bensiinimootoriga saagi võib kasutada enamikuks töödeks. Aku- või elektritoitega mootorsaag on väike ja kerge, sobides paremini väiksemate puude langetamiseks, laasimiseks ja tükeldamiseks.
Koor takistab puu kuivamist, isegi kui tüvi on pakkudeks lõigatud. Kui puud ei ole mingil põhjusel võimalik pärast langetamist tükeldada, oleks hea tüvi vähemalt osaliselt koorida – nii pääseb niiskus puidu seest välja ja puu kuivab kiiremini.
Kuiv ja kvaliteetne
Küttekoldes tuleks põletada ainult kuiva ja kvaliteetset küttepuitu. Kuivad halud põlevad kõige paremini, annavad palju sooja ja põlemisel eraldub kõige vähem saasteaineid. Värvitud ja immutatud puitu, prügi, läikivaks töödeldud paberit ja paljusid plaste ei tohi põletada, sest nende põlemisel võib eralduda vingugaase, süsivesinikke ja peenosakesi.
Teadlastele teeb muret puukütte mõju õhukvaliteedile, eriti linnades. Puidu põletamisel tekkivad peenosakesed võivad süvendada astmat ja haigusnähte inimestel, kes põevad hingamisteede ning südame- ja veresoonkonna haiguseid. Suitsugaasides sisalduvad peenosakesed võivad põhjustada ärritust ka terve inimese kopsudes.
Asjatundjad on teinud mitmeid ettepanekuid puukütteseadmete suitsugaasides sisalduvate saasteainete vähendamiseks: puhastada põlemisel tekkivad gaasid jääkosakestest katalüsaatori abil, kasutada õhukambreid jm puhta põlemise tehnoloogiaid jne, kuni puukütte keelamiseni välja.
Parim keskkonnategu on, kui põletada ainult kuivi puid, süüdata need õigesti, hoida lõõrid ja korstnad korras ning tühjendada regulaarselt tuhakambrit või -kasti.
Kuiv puu kõliseb
Hea küttepuu on heledat värvi, põleb puhtalt ja piisavalt kuuma leegiga. Temperatuuril 850 °C on põlemine kõige puhtam. Kuiva puu tunneb ära heli järgi – kuivad kasehalud kõlisevad kokku lüües.
Puidu niiskussisaldust mõjutavad ümbritseva keskkonna temperatuur ja niiskus. Küttepuid hoitakse sademete eest kaitstuna kohas, kus õhk pääseb riitade vahel liikuma.
Umbes ööpäev enne kasutamist tuuakse halud tuppa. Tuld tehakse väiksemate puudega ja kui küttekolle on kuum, kasutatakse suuremaid puid. Halud laotakse nii, et need ei toetuks vastu kolde seinu. Ülekütmine võib põhjustada tuleohtu ja rikkuda kütteseadmeid.
Põlemisel puit gaasistub, gaasid põlevad ja põlemisprotsessi reguleeritakse põlemisõhu juurde andmisega. Põlemisel eralduvate gaaside hulka mõjutab ka halgude suurus ja puude hulk koldes. Asjatundjate sõnul tekib kütmisel kõige rohkem kahjulikke aineid, kui küttekoldesse ei pääse piisaval määral värsket õhku (siiber pole täielikult avatud), kui kütta märgade puudega ja juhul, kui kuum kolle täidetakse hõredalt väikeste kuivade küttepuudega.
Restkoldega kütteseadmetes reguleeritakse põlemise intensiivsust primaarõhuklapist. Kui õhku antakse juurde ebapiisavalt, pole põlemine täielik, selle käigus ladestub lõõridesse ja korstnasse tahma ning eraldub kahjulikke aineid. Kütteseadme õhuklappide kaudu reguleeritakse sekundaarse õhu juurdepääsu ja põlemise intensiivsust. Kui põlemine on liiga kiire, vähendatakse õhu juurdevoolu primaarõhuklapist.
Korstnapühkija puhastab korstnad ja lõõrid tahmast ning kontrollib kütteseadmete seisukorda ja tuleohutust. Professionaalne korstnapühkija saab kohe aru, kuidas ja millega on kütteseadet köetud. Korstnapühkijad teavad puuküttest kõike – alates küttepuude ladustamisest kuni õige kütmiseni – ja neilt tasub vajadusel nõu küsida.
Kasulikud puud
Puuliikide tihedus ja erikaal on erinevad, põlemisel eraldub neist erineval hulgal soojust. Kuiva kasepuidu kütteväärtus on 1700 kWh, muude puuliikide kütteväärtus on väiksem. Süütamiseks soovitatakse kasutada kasetohtu, laaste või pilpaid. Võimalusel süüdatakse puud pealt.
Siiber hoitakse kütmise ajal täielikult avatuna, selle võib sulgeda alles siis, kui söed enam ei hõõgu. Puude süütamisel ja hilisemal lisamisel tuleb korstnast tumedamat suitsu. Mõne minuti pärast peaks see heledaks muutuma. Hele või helehall suits näitab, et kütmisega on kõik enam-vähem korras.
Tume või kibedalt haisev suits reedab, et kütteseade ei saa piisavalt õhku, põletatakse märgi puid või prügi. Suvel ei peaks korstnast tõusvat suitsu üldse näha olema.
Küttepuud ehk halupuud
PUITKÜTUSEKS loetakse küttepuid ja metsatööstuse kõrvalsaadusi, sh puujuurtest saadavat biomassi. Küttepuude jaoks on töötluse ja kasutusviisi tõttu kasutusel mitu erinevat mõõtühikut, millest puude tellija peaks kindlasti teadlik olema.
Ruumimeeter on mahutavuselt 1 m3 suurune kogus halgusid koos õhuvahedega. Ruumimeetrit arvestatakse kahte moodi: puisteruum on ühe kuupmeetri suurune kogus ebakorrapäraselt kuhjatud halge, laotud ruum ehk riidaruum on üks ruutmeeter riita laotud halge. Tihumeeter on eelmistest tihedam – 1 m3 puitu ilma õhuvahedeta.
Langetatud puu tüvi tükeldatakse erineva pikkusega pakkudeks ja pakud raiutakse halgudeks. Ühemeetrised halud mahuvad näiteks suurde leivaahju, kuid tavalise puukütteseadme koldesse mahuvad lühemad, tavaliselt 25–40 cm pikkused halud.
Jääkpuidust saab pressida pelleteid või teha haket, millega kütta erinevaid kütteseadmeid. Puu on taastuv ja kohalik energiaallikas, millega kütmine ei tõsta kliimamuutust põhjustavat süsinikdioksiidi sisaldust atmosfääris. Puu põletamisel vabaneb küll süsinikdioksiidi, kuid see seotakse aineringes uuesti, seetõttu ei arvestata seda kasvuhoonegaasi heite hulka.
