Mitte ainult maamajades, aga sageli ka paljude vanemate linnamajade korterites ei olnud eraldi pesemisruumi. Pesti köögis ja nädalavahetustel saunas. Linnamajades eriti tööliskorteritega elamutes olid tualettruumid tihtilugu trepikodades. Taludes olid kuivkäimlad harva hoonemahus sees ja sel juhul kasutati neid pigem talvel külmal ajal.
Nüüdisaja elustandardile vastavalt paiknevad pesuruumid eluruumide juures. Niiskete ruumide osakaalu tõusuga on hoonetes kasvanud niiskuskoormus, millega kaasneb niiskuskahjustuste oht. Seega on väga oluline niiskete ruumide ehitamiseks ja viimistlemiseks mõeldud materjalide valik ja väga hea ehituskvaliteet. Alustama peaks ruumide plaanilahendusest.
Märjad ruumid on niisiis ruumid, kus kasutatakse rohkesti vett: vannituba, duširuum, sauna pesemisruum, leiliruum. Niisketeks ruumideks nimetatakse neid, mille õhus on rohkelt veeauru: WC, köök, riietusruum.
Niiskete ruumide kahjustused
Niiskuskahjustuste allikaks võivad olla konstruktsioonilahenduste vead või veelekked. Kahjustuste tagajärg pole ainult puitkonstruktsioonide pehkimine, vaid ka hallitus, mis võib põhjustada tõsiseid tervisehäireid, nagu allergia.
Lisatavad torud tuleks võimalusel paigaldada seina kattematerjali ette, et oleks tagatud torude tehnilise seisukorra kontrollimise võimalus ja rikutaks võimalikult vähe olemasolevaid konstruktsioone. Torude visuaalseks katmiseks on mitmeid nutikaid lahendusi.
Viimistlusmaterjalid
Märgade ruumide viimistlemiseks sobivad keraamilised plaadid, looduskivi, tadelakt, mikrotsemet, puit. Kõikide nende materjalide valimisel tuleb lähtuda kasutusjuhendist. Vanade hoonete puhul tuleks vältida PVC-katteid ja muid sarnaseid plastikmaterjale.
Märgadesse ruumidesse viimistlusmaterjalide valimise puhul tuleb tähelepanu pöörata muuhulgas ka antud piirkonna vee omadustele (sh karedusele, rooste sisaldusele jne). Juhul, kui ei olda valmis kareda vee puhul investeerima vee pehmendamisse, ei ole mõistlik valida lahendusi, mis nõuavad tulevikus väga intensiivset hooldust ja puhastamist.
Ruumivajadus ja planeerimine
Kui soovitakse ümber ehitada ilma pesuruumita elumaja, tuleb koos tehniliste lahendustega arvestada ka ruumide funktsionaalset lahendust. Olemasoleva plaanilahenduse muutmisel peab silmas pidama, et ei tekiks liigpikki ühendusteid ja koridore ning et uus lahendus oleks võimalikult ökonoomne: ühildada märjad ruumid olemasoleva vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga (köögiga).
Ideaalne oleks puuduvad pesuruumid paigutada juurde ehitatavasse täiesti uude hoonemahtu. Tänapäeva nõuetele vastav juurdeehitus on parem lahendus kui niiskete ruumide surumine vana maja mahtu. Paraku on see võimalik vaid eramajade puhul ja sedagi mitte alati. Korterites tuleb aga lisatavale pesemisruumile leida koht paratamatult olemasolevate eluruumide arvelt. Sellisel juhul tuleks jälgida, et rajatav pesuruum ei läheks ebaproportsionaalselt suureks.
Seina- ja laekonstruktsioonid
Niiskete ruumide pinnakattematerjalid peavad olema laitmatu tihendusega, et konstruktsioone kaitsta vee ja veeauru eest. Konstruktsioonide säilimise seisukohalt oleks niiskete ruumide parimaks asukohaks hoone keskosa, kus need pole ühenduses külmade välisseintega. Välisseina äärde võiks pesuruumi paigutada juhul, kui ruumis on või sinna saab rajada avatava akna, mis võimaldab tuulutamise. Igal juhul tuleb tagada piisav värske õhu sisse võtt ja väljutamine sobivate klappidega või siis akna kaudu.
Vanasse hoonesse lisatavad pesuruumide seinad tuleb ehitada nii, et vana ja uue konstruktsiooni vahele jääks õhkvahe. Lisatava seina sõrestiku tihedus võiks olla 300 mm, et saavutada jäik aluspõhi, kui soovitakse seina plaatida. Tarindis tuleks puitu kaitsta viisil, et see ei oleks otseses kokkupuutes seisva veega ja et puitkonstruktsioonide õhutus oleks hea. Surveimmutatud või antiseptikuga võõbatud pinnaga puidu kasutamine siseruumides on keelatud.
Sõrestikule kinnitatakse niiskuskindlad plaadid, mis viimistletakse spetsiaalse niiskustõkkega. Oluline on jälgida, et – nagu seinadki – peavad lae ja põranda konstruktsioonid olema kaetud niiskusisolatsioonikihiga, moodustades tervikliku auru- ja niiskusisolatsiooniga varustatud konstruktsiooni. Kuna niiskustõkkevahendi korrektne paigaldamine on konstruktsioonide kaitsmisel väga oluline, on kindlasti vaja jälgida kasutatava toote paigaldusjuhendeid. Keraamiline plaat ei ole aurutõke, kuna plaatide vuugid lasevad niiskust läbi!
Sõrestikule kinnitatavate plaatide valikul tuleb jälgida, et need oleksid kindlasti niiskuskindlad (nt ilmastikukindel vineer ja puitlaastplaat). Tsementkiudplaadid taluvad küll niiskust, kuid võivad kuivades tarindis kokku tõmbuda, praguneda ning lõpptulemusena rikkuda ka plaatkatte. Kipsplaat on hea valik juhul, kui see veega otseselt kokku ei puutu.
Põranda õige kalle ja materjal
Trappidega ruumides peavad olema põrandakalded täies ulatuses. Soovitav väikseim kalle on 1:50 ehk 2 cm meetri kohta. Põranda stabiilsuse tagamiseks paigaldatakse karkassiprussid küllalt tihedalt. Hea prusside vahekaugus on 300 mm.
Põrandaplaadiks sobib nt vähemalt 18 mm paksune ilmastikukindel vineer. Plaadid kinnitatakse kruvidega, sest naelad ja muud kinnitid tõusevad vähehaaval ülespoole ning võivad rikkuda niiskustõkke ja pinnakatte.
Põrandate plaatimisel tuleb jälgida, et valitud plaadid oleks libisemiskindluse huvides sobiva karedusklassiga (R10-R11).
Betooni kasutamine kombineeritult vanade puitkonstruktsioonidega on probleemne. Kui betooniga kaetakse ulatuslikum põrandapind, võib selle raskus nõuda konstruktsioonide tugevdamist. Betoonvalu sisaldab suhteliselt palju vett – seetõttu on oluline, et betoonil lastakse kuivada võimalikult kaua ja alles seejärel kaetakse see niiskustõkkega. Vastasel juhul ei saa vesi välja kuivada vaid imbub konstruktsiooni.
Märja ruumi põranda tõstmisega seoses tekib probleem teistesse ruumidesse viiva ukse lävepakuga. Kuna põrandad tehakse kaldega sissepoole, peaks lävepakk olema umbes 100–200 mm kõrgune. Lävepakk võidakse teha nii, et uks paigutatakse sisemisest põrandapinnast lähtuvalt kõrgemale. Sel juhul tekib aga väljapoole eba loomulikult kõrge künnis. Sageli on parimaks lahenduseks künnise toomine sissepoole ning ukse viimine normaalsele põranda tasapinnale, kusjuures künnis jääb väljastpoolt vaadates nähtamatuna ukse taha.
Konstruktsioonide vahelise ruumi õhutamiseks vajatakse lisaks ventilatsioonitorule või seina ülaosas asetsevale tuulutuspilule ka ukse all olevat pilu või tuulutusaukusid seina alumises osas.
Ventilatsioon
Väga oluline on ventilatsiooni rajamine, sest korraliku ventilatsiooni puudumisel võivad tekkida niiskuskahjustused, mis pikema aja jooksul põhjustavad konstruktsioonide pehastumise ja pindadele hallituse tekkimise. See omakorda võib tekitada tõsiseid tervisehäireid. Niiskel ruumil peab olema oma ventilatsioonilõõr! Ventilatsiooni väljatõmbe õhuvooluhulgaks tuleb vannitoas arvestada vähemalt 15 l/s ja WC-s 10 l/s.
Tuleb vältida lahendust, kus ventilatsioon on sisse lülitatud koos valgustiga – niisugusel juhul töötab ventilatsioon ainult lühiajaliselt. Põrandaküte aitab põrandal kiiremini kuivada ja lisab kasutusmugavust.
