Magnooliate habras ilu

Urmas Roht
Urmas Roht

Kui paar-kolmkümmend aastat tagasi esimesi magnooliaid arglikult meie koduaedadesse tooma hakati, ei uskunud nende tänast võidukäiku peaaegu keegi. Praegu pehmemaks muutunud kliima võimaldab siiski erinevate magnoolialiikide kasvatamist juba julgemalt katsetada ja need taimed on proovimist väärt!

 

Aastakümneid tagasi kirjutati mõne­de entusiastide õnnestunud katsed peamiselt hästi valitud kasvukohtade arvele saartel või mandri mere­rannikul. Ilmselt on veel tänagi uudiseks, et Põlvamaal Prangli külas kasvav Ameerika „imepuu“ – maailma kõige põhjapoolsema ­levikuga teravalehine magnoolia Magnolia acuminata – elas meil õnnelikult üle ­isegi 1940. aasta talvepakase –43,5 °C. Mäletan ­hästi, kui Saaremaal Sõrves Leo Filippovi aias ­puhkes õide valgeõieline hondo magnoolia M. ­kobus ja see oli suur uudis.
Hiljem ­lisandus igal ­aastal uusi teateid erinevate magnoolia­sortide õitsemisest Eesti eri paigus ja tänaseks on sündmus ise ammu oma uudsuse ­minetanud. Kas või seegi, et autori aias puhkeb igal ­keva­del õitsele üle 20 erineva magnoolia­sordi, ei tõsta tänaseks enam kuigivõrd vererõhku. Praegu võrdlevad magnooliasõbrad oma­vahel, kelle aias haruldasem sort esimest korda õisi on näidanud, ja see sõpruskond on kasvanud arvukaks.

Edasi lugemiseks

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid