Valges idanevad peaaegu kõik väga peenikesed seemned – neil lihtsalt ei jätku jõudu tungida isegi läbi õhukese mulla- või liivakihi. Niisugustele taimedele on tarvis peale külvi veidi varjutatud valgust – otsesed päiksekiired ei tohiks seemnetele langema (seemned võivad muutuda kõvaks või kuivada ning idu hukkub).
Taimed, mille seemned idanevad vaid valguse käes: päsmaslill, balsamiin, tubakas, kellukad, lobeeliad, rand-kivikilbik, lõvilõug, pärdiklill, petuunia, portulak, priimula, päevakübar, mätashari.
Taimed, mille seemned idanevad vaid pimedas: raudürt, kaktused, trompetlill, floks, libliklill, kannikesed, alpikann.
Enamik valguse käes idanevatest seemnetest (välja arvatud soojalembesed nagu portulak ja mätashari), on parem külvata lumele. Istutusmuld valmista ette, peale puista lund (0,5 – 1 cm paksune kiht) ja patsuta kergelt kinni, siis külva seemned. Kuna enamik peenikesi seemneid stratifitseerida ei saa, siis niisugune külv võimaldab ühildada ka seemnetele sobiv temperatuurirežiim, pinnase küllastamise lumesulaveega ja idanemise valguse käes ning võimaluse jälgida seemnete jaotumist.
Lume sulades liginevad seemned mullale ja järk-järgult justkui „imenduvad“ sellesse. Kontakt mullaga on palju parem, kui tavalisel pindmisel külvil.
Enamis ülejäänud lilledest on ükskõiksed valguse suhtes, kuid on ka neid, kes eelistavad rohkem pimedas idanemist. Muidugi tuleb lugeda tähelepanelikult seemnepakendil olevat juhendit.
Millised seemned idanevad valguse käes ja millised eelistavad pimedat
Osa seemneid idanevad vaid valguse käes ning osa seemneid vajavad kindlasti pimedust. Selline eelistus on seotud seemnete idanemisega ka looduses.
