Praktilised inimesed püüavad ühendada ilusa kasulikuga ja kasvatada aias taimi, kes lisaks ilule ka süüa kõlbavad. Mugul-päevalill on justkui neile loodud.
Mugul-päevalill e maapirn e topinambur Helianthus tuberosus on päevalille perekonna kõrgekasvuline liik, kes on Põhja-Ameerikast Euroopasse toodud 17. sajandi algul. Suvel kasvatab ta pikka vart ning õitseb suve lõpul kollaste korvikutega. Heades tingimustes ajab ta ka rohkelt maa-aluseid võsundeid, millel arenevad mugulad.
Sügiseks moodustunud 10–50grammised mugulad on omapärase pähklise maitsega ning võivad olla väga erineva kuju ja värvusega. Eestis küll maapirni sorte registreeritud pole, kuid käest kätte levivad rohkem ümarama kujuga ja hallikasbeeži värvusega variandid. Maailmas leidub nii piklikke kui ka roosakaslillasid mugulaid. Meie tingimustes kasvavad edukamalt lühema valmimisajaga vormid, seda on tarvis silmas pidada, kui otsida maailmas levinud mugulate variatsioone. Kindla peale minek on aga leida endale mugulad kohalike kasvatajate käest. Õite osas nii suurt varieeruvust pole ning seemned meil valmida ei jõua. Maapirni paljundatakse mugulatega nagu kartulitki.
Kuidas kasvatada?
Heaks saagiks vajab taim kobedat ja huumusrikast paraja niiskusega mulda ning päikeselist kasvukohta. Ta ei ole nõudlik pinnase pH suhtes, kuid vajab arenguks toitaineterikast mulda, kus on lämmastiku kõrval ka piisavalt fosforit ja kaaliumit.
Parem on maapirni kasvatada tuulevaiksemas kohas, et pikad varred räsitud ei saaks. Arvesta, et taimed kasvavad kõrgeks ja võivad varjutada teisi aedvilju või lilli. Maapirnide päikesepoolsele küljele soovitatakse panna kasvama lattoad, keda kõrged varred omakorda toestaksid.
Millal mulda, millal välja?
Aprillis kaevatakse mugulad hoolikalt üles, sorteeritakse ning pannakse keskmise suurusega, 20–40 g mugulad uuesti kasvama. Seda tehakse üsna varakult, sest juba kasvama läinud mugulate maitse halveneb.
Suvine hooldus seisneb rohimises ja kui suve teine pool on väga kuiv, tuleks suuremate mugulate saamiseks neid kasta. Taim iseenesest põuaõrn ei ole. Ka haigused ja kahjurid teda eriti ei kimbuta, küll aga maitsevad mugulad vesirottidele.
Sügisel lõigatakse külmavõetud varred maha, aga kõiki mugulaid kohe üles ei kaevata. Maapirni omapäraselt maitsvaid ja toitaineterikkaid mugulaid võetakse maast järk-järgult, sest õhukese koore tõttu nad õhu käes kaua ei säili. Mullas läbikülmumine neid ei riku. Maapirni saab tarvitada järjest maast üles kaevates kogu talveperioodi vältel kuni kevadeni. Muidugi sel ajal, kui maa on sula ja labidas maasse läheb. Tänavu seega üsna edukalt. Selleks et maapind püsiks kauem sulana, katavad nutikad aednikud selle ala paksu multšikihiga.
Ühel kasvukohal võiks maapirni kasvatada viis aastat, siis on hea kohta vahetada, sest maa väsib. Muld tuleb pärast mugulate lõplikku ülesvõtmist põhjalikult läbi kaevata, sest taim on agar paljuneja ning mugulaid võib leida isegi 30 cm sügavuselt. Mulda ununenud mugulad lähevad uuesti rõõmsalt kasvama ning võivad muutuda umbrohuks.
Maapirni mugul sisaldab:
* keskmiselt 80% vett
* 15% süsivesikuid
* inuliini, mis toimib prebiootikumi ja kiudainena
* 1,2% valku
* rohkelt rauda, kolm korda rohkem kui kartul
* kaltsiumi-, magneesiumi-, kaaliumi- ja fosforiühendeid
* unikaalset vitamiinide ja aminohapete kompleksi.
Maitsvaid toite maapirnist leiad SIIT.
