Morrise mustrid ja loodustoonid

Malle Pajula

Priit Grepp

See, et siin elab William Morrise mustrivoogude austaja, saab üle Merle Reieri kodu ukseläve astudes kohe selgeks. Seintel on Morrise tapeedid ja perenaisel üll Morrise mustriga kleit. Aga nagu kammertooni andva esmamulje järel ikka, hakkavad kooruma välja järgmised kihid.

Inglismaale omast klassikalise õdususe õhustikku toetavad sametja kirju katte ja kõrge seljatoega tugitool ning mustriliste diivanipatjadega istumisala kamina juures, mille ette on külmenevate päevade õhtutel pererahvast kerge ette kujutada.

Pärastlõunapäike muudab toonid sulniks, samas paneb särama aialillede kimbud vaasides. Mitmekesiseim neist tuli naaberkrundil elava poja perelt – äsja oli vanavanemate päev. „Tegelikult on meil siin tihti möll ja kui kõik koos oleme, tõmbame laua pikaks.” Peres on kaks poega ja neli lapselast, kes kõik toredas riburada vanuses: neli, viis, kuus ja seitse aastat.