Kui kõrgelt niita?
Eestis levinud murusegude puhul on sobivaim niitekõrgus 4,5–5,5 cm. Sellist kõrgust taluvad murukõrrelised kõige paremini ja see kahjustab neid kõige vähem.
Liiga madalalt niites ei moodustu tihedat juurestikku, taimed on nõrgemad ning vastuvõtlikumad põuale, tallamisele ja muudest keskkonnatingimustest tingitud stressile. Selle tagajärjel muru välimus halveneb.
Madalamalt niitmist taluvad vaid väheseid murukõrrelised (nt kasteheinad, lühivõsundiline ja puhmikuline punane aruhein), mida sisaldavad tavaliselt kallimad seemnesegud.
Kõiki murusid võib niita ka veidi kõrgemalt kui 5 cm.
Pikemate taimede juurestik on tihedam ja ulatub sügavamale, tänu sellele saavad nad vett ja toitaineid kätte ka sügavamalt mullast. Seetõttu talub kõrgemalt niidetav muru põuda paremini kui madalamalt niidetav, mille juurestik asub maapinnale lähemal.
Ajutiselt tasub kõrgemalt niita ka põua ajal. Taimik püsib siis ilusam ja veepuudus kahjustab seda vähem.
Kindlasti tuleb kõrgemalt kui 5 cm niita siis, kui muru kasvab varjulises kohas. Siis jääb pärast niitmist taimedele alles rohkem lehepinda, mille kaudu neelata fotosünteesiks vajalikku valgust.
Kui sageli niita?
Seda, kui ruttu muru kasvab, mõjutavad niiskustingimused, õhutemperatuur, taimiku liigiline koosseis, toitainete kättesaadavus mullast ja väetamine.
Keskmiselt tuleb muru niita üks kord nädalas.
Soovitatav on järgida reeglit: niites ei tohi eemaldada rohkem kui 1/3 rohulible pikkusest. See tähendab, et 5 cm kõrgusena hoitavat muru on õige aeg niita siis, kui see on 7–8 cm kõrgune.
Alati võib kärpida korraga ka vähem kui 2–3 cm. Mida väiksema osa me ühel niitmiskorral taimest eemaldame, seda paremini ta seda talub.
Kui muru on mingil põhjusel kasvanud pikemaks, tuleks seda niita järk-järgult kahe-kolmepäevase vahega, kuni käes on soovitud kõrgus.
Kui kärpida taimi korraga rohkem kui pool kõrgusest, põhjustab see stressi, kasv aeglustub mõneks ajaks, taimik hõreneb ja muutub kollaseks. Kulub päris palju aega, enne kui muru uuesti ilusaks muutub.
Ära niida nüri teraga
Terav tera lõikab rohulible ära sirgelt nagu noaga, nüri tera aga rebib ja jätab serva sakiliseks. Räsitud serva aurumispind on märksa suurem, lible kuivab otsast ära ja muutub heledaks. Muru valge pealispind viitab nürile niidukile.
Kui niitja tunneb, et masin ei võta, siis tavaliselt paneb ta gaasi põhja ja uhab edasi. Kuid nürid terad seejuures ei lõika, vaid peksavad ettejääva rohu pudruks.
Teritamine pole sugugi keeruline. Tera kättesaamiseks tuleb vaid üks polt lahti keerata ning tera kõige tavalisema käiaga üle käia. Lõiketera võib viia ka teritustöökotta.
Kontrolli terasid kindlasti kevadel enne niiduhooaega ning seejärel iga kolme-nelja niitmise järel.
Murus ei pruugigi olla kivisid, kuid tera nürivad ka käbid, liivaterad ja kuivanud oksad, ebatasasel pinnasel satuvad terad sageli mulla sisse.
Terava lõiketeraga läheb töö palju kiiremini kui nüriga ning mootor vajab poole aeglasemaid pöördeid. See hoiab kokku aega ja kütust.
