Kiirgusega soojus kandub kerisest ja muudest sauna kuumadest pindadest eemale. Keris sauna kuumima kohana kiirgab küll tugevaimini, aga teisalt on see vaid üks kuum objekt sauna nurgas. Sauna lagi ja seinad ümbritsevad saunlejat igast küljest ja nende ühine soojuskiirgus võib olla kerise omaga samaväärne või suuremgi.
Soojusjuhtivuse kaudu tuleb sooja sauna lavalaudadest ja õhust. Saunalava võib sellele istudes kuumata kõvasti, aga kui soojus istmiku ja lavalaudade vahel on tasandunud, tajub saunleja saunakuumust põhiliselt õhu kaudu. Kolmas viis, millega saunleja saab ka kehal soojust vähendada, on vee seisundite muutus inimese naha pinnal. Higi või muu niiskuse aurumine ihult muidugi jahutab ja nende nahale kondenseerumine jällegi tekitab kuuma tekkimise tunde. Soojusjuhtivuse, soojuskiirguse ja vee seisundite muutumise numbriliste andmete kohta teavet otseselt ei ole. Jämedalt arvestades on näidud enam-vähem samas klassis, aga olenevalt saunast ja erinevatest olukordadest on erinevused muidugi suured.
Kuidas leil nahale jääb?
Kerisele visatud veest tekib sadu liitreid auru, mis seguneb saunaõhuga ja levib aegapidi igasse sauna nurka. Leiliviskamise kaudu saunleja siiski ei koge otseselt soojuskiirgust, kui ehk vaid selle tõttu, et kerise temperatuur hetkeks langeb. Samuti ka soojusjuhtivus nahale ei muutu oluliselt leili mõjul, kuna leiline õhk ei ole oluliselt kuumem kui sauna muu õhk. Soojusjuhtivus õhust nahale siiski veidi suureneb, kuna leilivoog võtab naha pinnale tekkinud jahedama õhu kihti õhemaks. Leil liigub üsna kiirelt – vast pool meetrit sekundis; ja seega jääb mõju väheseks.
Leili soojendav mõju põhineb niisiis veeauru kondenseerumisel. Vee olekute muutusega ongi seotud üsna suur energiahulk: veetilga aurustamine kulutab viis korda rohkem energiat, võrreldes sama hulga vee kuumutamisega nullist keemiseni. Kibutäie leiliveega seguneb suur hulk energiat kerisest. Kui aur naha pinnal taas veestub, vabaneb sama energiahulk, mis vee aurustamiseks kulus, ja just seda me saunas tunneme leilisoojusena.
Selleks, et leil saunleja nahale jääks, peab ihu temperatuur olema madalam kui ümbritseva õhu kastepunkti temperatuur. Mida kuumem ja niiskem on saunaõhk, seda kõrgem on ka kastepunkti temperatuur. Sauna temperatuur ju tegelikult oluliselt leiliviskamisega ei muutu, aga niiskust tuleb tunduvalt juurde, nii et kastepunkt muutub leiliviskamisel.
Tüüpilistes saunatingimustes on kastepunkt 35–50 kraadi vahel ja inimnaha temperatuurgi on kuumaski saunas vaid umbes 40 kraadi. Kui leili ei visataks, oleks kastepunkt madalama temperatuuriga kui saunleja nahk ja nahalt auruks soojust. Leiliviskamisel tõuseb aga kastepunkt kiiresti kõrgemaks kui naha temperatuur – leiliauru hakkab ihule kondenseeruma. Paljud saunlejad on hinnanud just kuuma leili ja jahtumise vaheldumist saunas.
Palju uurimata asjaolusid
On pehmet ja teravat leili. Hea oleks ju nimetada vaid üht või kaht asjaolu, mis leili olemuse määravad, aga leili omadused sõltuvad paljudest omavahel seotud teguritest, ja kõiki mõjusid, veel vähem ühismõjusid, pole uuritud.
Osaliselt on leilid võrreldavad selle järgi, kui kiiresti leil kondenseerub nahale. Kondenseerumise tihedus sõltub aga sellest, kuidas veeaur on jagunenud sauna õhus ja kuidas see seal liigub. Kerise ja kerisekivide temperatuur, suurus ja kuju määravad ära, kas vesi aurustub kerisel kiiresti või aeglaselt ja sellega ehk saab seletada leilide erinevust. Sama keris aga ei anna sugugi samasugust leili erinevates saunades – lisaks kerise omadustele mõjutab leili ka sauna suurus, põhiplaaniline kuju, viimistlusmaterjalid, ventilatsioon ning saunlejate hulk ja kuidas laval istutakse.
Keristest saad lugeda pikemalt erilehest TM Energia.
