K-rauta Tondi kaupluse juhataja Eveli Uibomets annab nõu, kuidas sobivat piiret valida ja paigaldada.
Piirdeaedade rajamiseks on kümneid erinevaid võimalusi, aga levinud valikud võib siiski ühe käe sõrmedel üles lugeda: klassikaline puit, keevisvõrk, punutud võrk ja aiapaneel. Otsus tehakse enamasti lähtuvalt visuaalsetest ja praktilistest kaalutlustest ning rahakoti võimalustest, aga on veel üks oluline nüanss, millega tiheasustuses peab enamasti arvestama – kohalik omavalitsus on sageli kehtestanud reeglid, millist tüüpi ja kui kõrged piirdeaiad on üldse lubatud.
Millise aia kasuks otsustada?
Eestlased on alati armastanud puitaedu, eriti krundi ja tänava vahel, sest see on ilus ja looduslik, pakub piisavalt privaatsust ning on võrdlemisi soodne rajada. Enamasti soetatakse selleks immutatud lipid ja aiapostid, mida saab hiljem vastavalt maitsele kas toonida või värvida. Immutamata tavalist puitu aia rajamiseks kasutada ei tasu, sest see pehkib meie kliimas mõne aastaga läbi. Ka immutatud puidu puhul tuleb arvestada regulaarse hooldusega iga kahe-kolme aasta tagant. Aed vajab nii kaitsevahendiga immutamist kui viimistlusvärvimist ja see ongi puitaia peamine miinus - püsivalt ilusa aia hoidmine nõuab hoolt.
Suurte territooriumide piiramiseks, naaberkruntide eraldamiseks või hekile täiendava piirde lisamiseks kasutatakse sagedamini võrkaedu. Võrkaial on palju plusse: soodne hind, ilmastikukindlus, minimaalne tuuletakistus ja paigaldamislihtsus. Enamasti on võrkaiad loodusega ühtesulanduvalt rohelist värvi ega tekita suurt visuaalset takistust. Võrkaedu on omakorda kahte tüüpi – keevisvõrgud ja punutud võrgud. Viimaste puhul on traadid omavahel põimitud ehk puudub keevitus, mis teeb aia elastseks ning selle paigaldamise mugavamaks paika, kus maapinna kõikumine on suur. Punutud võrgu miinuseks on selle vähene jäikus. Keevisvõrk on tugevam ja levinum, reeglina kaetud PVC kattega, mis teeb aia vastupidavaks ja sisuliselt hooldusvabaks. Mõlema valiku puhul kasutatakse aiapostidena ümaraid metallist poste.
Võrkaeda valides tasub jälgida traadi jämedust ning võrgusilma suurust, sest sellest sõltub aia jäikus ja vastupidavus. Mida väiksem on võrgusilm ja mida suurema läbimõõduga on traat, seda tugevam on aed. Väga peene traadiga aiale nõjatudes võib see kergelt ära vajuda, nutikamad koerad õpivad kiiresti seda aeda ületama. Kui kodus on suured koerad, tasub ka aiaposte paigaldada tihedamalt, see muudab piirde stabiilsemaks ja nii aias kui väljas olijatele turvalisemaks.
Metallist paneelaiad on võrkaiast omakorda tugevamad, turvalisemad ja paigalduselt lihtsamad, samas on nende hind kõrgem. Paneele kasutatakse sagedamini ühiskondlike hoonete juures, aga see väärib kaalumist ka kodudes, kus on koerad, keda aed peab kinni hoidma. Paneelid on jäigad ja seotakse kokku tugipostidega, vajadusel saab paneele lihtsalt vahetada.
Aia paigaldamise põhireeglid
Olenemata valitud materjalist tasub arvestada, et aia rajamine on võrdlemisi ajamahukas töö. Enne labida maasse löömist tuleb esmalt veenduda krundi piiride täpses asukohas ja selles, et aiapostide alla ei jää olulisi kommunikatsioonitrasse, mis võivad töö käigus viga saada. Aia nurgad võiks tähistada vaiadega, märkida ära tarajoon ning pinguldada nöör vaiade vahele. Seejärel võiks ära märkida postiaukude kohad alustades otsa- ja nurgapostidest ning lõpetades aiapostidega. Ka materjalikulu tuleks välja arvutada planeerimisfaasis, arvestades seejuures piisava hulga aiapostidega.
Postid kaevatakse maasse enamasti kolmandiku pikkuses. Soovitatavalt võiks aiaposti vundament ulatuda maapinna külmumispiirini, siis püsib post tugevalt kinni. Sõltuvalt pinnasest võib postide augud täita kas kruusa või killustikuga, mis aitab vihmavett ära juhtida. Enne betoonitööd võiks kontrollida, kas postid on püstloodis. Kui augud on betooniga täidetud, tuleb see siluda kas tasa või postist kallakuga väljapoole, et vältida vihmavee kogunemist. Väravate paigaldusel tuleb väravapostid valada sillusesse, siis ei mõjuta külmast tekkinud pinnase liikumine värava tööd.
Pärast betooni lõplikku kivistumist võib alustada võrgu, paneelide või aialippide paigaldamisega. Võrkaia paigaldamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, et võrk oleks korralikult pinges ja ei jääks lokkima, seda tööd on oluliselt lihtsam teha mitmekesi. Täpsus on seejuures oluline, sest vaid 10 millimeetrine kõrvalekalle ühes otsas võib tekitada 10 sentimeetrise kõrvalekalde teises otsas. Kindlasti ei tasu klambrite ja kinnitusvahendite pealt kokku hoida. Võrk paigaldatakse postide külge roostevabast terasest kinnitusklambrite abil, paigaldust alustatakse nurgast või otsast. Võrk tuleb jätta esimesest postist natuke üle ja seejärel saab paigaldada klambrid. Nende tihedus võiks olla nurgapostidel iga 10 sentimeetri ja teistel postidel iga 20 sentimeetri tagant. Kui võrk on otsast kinnitatud, tuleb võrku enne järgmisele postile kinnitamist pingutada ning jälgida, et võrgusilmad oleksid jaotunud ühtlaselt. Keevisvõrku pingutatakse spetsiaalsete kammidega, et võrgusilmad välja ei veniks ega läheks liitõmblustest lahti.
Võrgurullide ühendamiseks tuleb lõppeva rulli viimased võrgusilmad sättida kattuma järgmise rulli esimeste võrgusilmadega. Ühenduskohad saab kokku panna klambritega või punuda võrgud otstest üle ulatuvate traatidega.
Paneelaedade paigaldamine on kõige lihtsam. Paneelid peaksid paigaldamisel jääma postidest väljapoole. Kaks kõrvuti asetsevat paneeli saab kinnitada ühe klambri alla. Paneeli tipud võiksid olla postiotstega samal kõrgusel ning maapinnast umbes 5 sentimeetri kõrgusel. Kui paneelid ei mahu ära täismahus, tuleb vajadusel paneeli lõigata ja paigaldada see nurgakohta.
