Väike armukadedustunne on täiesti normaalne nähtus, kuid probleemid tekivad siis, kui see muutub liiga tugevaks. Armukadedust peetakse emotsionaalselt üheks tugevamaks ja samas ka hävitavamaks tundeks. Haiglaslikult armukade inimene proovib ülestunnistuse petmise (ka toimumata petmise) kohta teise käest välja kiskuda vahendeid valimata. Ühe osapoole selline käitumine lõpetab vaat et ka kõige parema kooselu. Ükski terve inimene ei suuda taluda pidevat (ja asjatut) kahtlustamist ega enda järel nuhkimist.
Haiglane armukadedus laastab lõpuks mõlema osapoole vaimse tervise. Armukadedus on justkui võlupudelist välja lastud džinn, kes poeb hinge, kriibib, haavab ja veristab ning mõnikord isegi tapab. Kui õnnestubki teda pudelisse tagasi toppida – ja see pole sugugi kerge töö –, ei ole kork enam nii tihe, et teda seal kogu aeg kinni pidada.
Põhjuseid võib olla mitu
Sellest, miks mõni inimene on kohutavalt armukade, on sageli raske aru saada.
Alateadlik hirm
Mõnel võib olla tugev omandiinstinkt: ta arvab, et teine inimene kuulub temale, ja kardab, et keegi võib tulla ja ta omandist ilma jätta.
Kahtlustamine
Kui kooselu on jõudnud järku, kus suhted on jahenenud, võivad elukaaslased teineteisest eemalduda: neil pole enam ei ühiseid huvisid ega rahuldavat seksuaalelu. Armukadetseja võib aga eemaldumise põhjust otsima hakata truudusetusest. Kui voodielu ei ole enam regulaarne ja üks osapool ei tunne armurõõmude vastu enam eriti huvi, võib teine hakata kahtlustama, et kaasal on keegi teine.
Tuleks tähele panna, et armukadedus on tunne, mis suudab end ise toita, ja nii mõnigi kord ei ole sellel midagi pistmist tegelikkusega.
Kui oled ise armukade
Kui sul on kaasale etteheiteid, tasub talle nendest taktitundeliselt teada anda. Kui sa oma muredest ei räägi, võid olla kindel, et hakkad selle asemel teist kahtlustama ja ennast alahindama ning mõtlema, et küllap otsib ta kedagi paremat, täiuslikumat ja võimekamat. Nii hakkad roosi asemel nägema okkaid, mistõttu kooselu muutub duetist hoopis duelliks. Sellega kaasneb teineteisest eemaldumine, mis omakorda kinnitab sinu usku, et nüüd ongi nii läinud, nagu oled pikka aega kartnud. Nõiaring on sulgunud ja sellest ei ole kerge välja pääseda.
Armukadedus otsib kindlustunnet: et kaaslane ei jäta mind maha, et mina olen talle kõige tähtsam… Kui püüad oma kindlust suurendada nõudmiste ja sundimisega, siis võib juhtuda just see, mida sa kõige rohkem kardad – teine lähebki ära.
Kindlasti ei tasu teha järgmist:
* hakata urgitsema kaasa minevikus (kui sa ei ole selle vastu enne huvi tundnud, siis miks nüüd peaks);
* skandaalitseda ja süüdistada;
* pidevalt näägutada;
* ignoreerida teda kui seksuaalpartnerit.
Pigem küsi endalt järgmisi küsimusi.
* Kas on midagi, millest tunned puudust (kirg, intiimsus, ühised huvid, sügavad arutelud)?
* Missugune sa enda arvates oled, missugune tahaksid olla?
* Millal oled varem elus hüljatust kogenud, kust oled saanud hirmu, et see võib uuesti korduda?
Kui on õnnestunud nendele küsimustele enda seest vastused leida, võid märgata, et armukadedusel on rohkem pistmist sinu enda kui kellegi teisega.
Aitab ainult suhtlemine
Ainus võimalus on asjad omavahel avameelselt ja põhimõtteliselt selgeks rääkida. Seda muidugi juhul, kui soovite kooselu jätkata ja vastastikune armastus on väärt, et kõigele ebameeldivale vastu astuda. Alati aitab rääkimine lähtuvalt iseenda tundest: "Ma tunnen, et…"
Kui avameelsed jutuajamised tulemust ei anna, tasub abi otsida pereterapeudilt või psühholoogilt. Kui hoolimata kõigist püüdlustest armukadetseja siiski olukorra tõsidust ei taju ja eriti juhul, kui ta muutub vägivaldseks või sekkub ilma igasuguste piirideta su ellu, tuleb oma vaimse ja füüsilise tervise nimel suhtest lahkuda.
