Sipelgatest vabanemine nõuab väga palju kannatust. Milliseid tõrjevõtteid kasutada?

Mari Lall

Rautsikud ei ole kaitse all. | Shutterstock

Türgi vanasõna soovitab: „Kui su vaenlane on sipelgas, siis näe temas elevanti.” Seda võib tõlgendada ka nii: sipelgate peletamise ja tõrje puhul pole ettevaatus kunagi liiast.

Nii taimset kui loomset toitu tarbivad sipelgad on õigupoolest väga kasulikud putukad. Üks kuklasepesa suudab näiteks suvega ära hävitada kuni 80 kg kahjurputukaid, nende vastseid, nukke ja mune ning puhtana hoida u ¼ ha metsa. Sipelgad tolmeldavad taimi ja levitavad seemneid. Linnud kümblevad sipelgapesas, et saada sipelghappe abil lahti parasiitidest; karule ja rähnile on sipelgad toidupooliseks. Meil on sipelgaist oma koduümbruses kasu ka seepärast, et paigus, kus liigub sipelgaid, tegutseb vähem puuke, nastikuid ja rästikuid.
Aeda tükkinud sipelgatega on maid jagada palju lihtsam siis, kui neid on alles vähe. Eestis elab 54 liiki sipelgaid ja enamasti me ei tea, kes need aeda tungijad täpselt on. Väikestel sipelgatel teevad silma järgi vahet tõelised asjatundjad.
Kuklaste perekonna (Formica s. str.) seitset liiki kutsutakse metsakuklasteks. Need on palu-, laane-, aru-, karu-, liiva-, veere- ja kännukuklane. Metsakuklased on Eestis juba 1958. aastast looduskaitse all, 1996. aastast on nad arvatud III kategooria kaitsealuste liikide hulka ja nende hävitajat ähvardab trahv.