Sitke kaunitar pihlakas
Harri Poom
Pihlakamarjad (õigupoolest polegi need marjad, vaid õunviljad), ehkki hapud ja mõrud, on väga väärtuslikud – vitamiini- ja mineraalainerohked. | Shutterstock

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakakaliigist, teised on pooppuu (S. intermedia) ja tuhkpihlakas (S. rupicola). Tema on neist tuntuim-levinuim, kasvades kõikjal üle Eesti ning leppides viletsastki viletsamate tingimustega. Visa ja jonnakas nagu eestlane isegi!

 

Pihlakas (siin ja edaspidi käib jutt harilikust pihlakast, kui pole öeldud teisiti) on eestlaste jaoks ajast aega olnud nii tarbe- kui taiataimena üks tähtis puu. Tarbepuuna vast vähem, ent taiataimena seda enam. Pihlakast usuti, et see kaitseb ja hoiab: aitab kurja vastu ning peletab haigusi (eriti neid, mis arvati olevat tingitud vaimolendeist, näiteks halltõbe ehk malaariat). Arvati, et.

Edasi lugemiseks

Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus

Sarnased artiklid