„Elamukrunti, aga ka maakodu ostes on vajalik tähelepanu pöörata ka vee- ja kanalisatsiooni olemasolule ning selle lahendusele nii olevikus kui tulevikus,“ kinnitab Teder.
„Tiheasustuses on asi reeglina lihtsam, tavaliselt on naabruses tsentraalsed trassid olemas ja uurida tuleks kohalikult vee-ettevõtjalt, millised on liitumistingimused. Kuid siiski on veel piirkondi, kus tsentraalsed trassid puuduvad ja kasutatakse lokaalseid lahendusi. Seal kulub ettevaatus marjaks ära,“ sõnas ta.
„Näiteks endistes suvilarajoonides on lahendused keerukamad, osad rajoonid on juba üle läinud tsentraalsetele lahendustele, osad enda pumbamajade süsteemi ja lokaalsetele kanalisatsioonilahendustele, osad on aga täielikult individuaalsete lahendustega,“ tõi Teder näite. „Küll aga ei pruugi see kohaliku omavalitsuse nõudmisel nii jääda, seega soovitan enne ostu alati selgeks teha, millised lisakulud tulevikus kaasneda võivad,“ ütles ta.
Hajaasustuses on vee- ja kanalisatsioon reeglina lahendatud lokaalsetena, välja arvatud näiteks üksikud elamute grupid, kus võib olla ühine pumbajaam.
Teder toob välja suuremad vee- ja kanalisatsiooniga seotud riskid, millega kinnistu ostul peaks arvestama:
Uusarenduspiirkondades, eriti nn üksikuna paiknevad elamute arendustes tuleks jälgida, milline on tehniline lahendus. Kas on planeeritud arenduse ühine puurkaev? Kas see on juba rajatud või millal valmib? Risk on selles, et kui piirkonna puurkaevu mingil põhjusel ei rajata ja trasse välja ehitata, siis reeglina ei lubata sinna eraldi lokaalseid lahendusi, nt üksiku puurkaevu rajamist. Risk läheb oluliselt suuremaks, kui pumbajaam ja/või veetrassid jäävad tulevikus kuuluma mõnele kolmandale isikule, näiteks arendaja esindajale, kellel on füüsiliselt võimalik omavoli korras tarbijatega manipuleerima hakata.
Sama probleem on kanalisatsiooniga, kui ette on nähtud näiteks ühine biopuhasti. Seda tuleb siiski harvem ette ja ajutiselt võib olla võimalik ka kogumispaakide kasutus.
Tiheasutuse arenduse puhul tasub tähele panna, kas tsentraalsed vee- ja kanalisatsioonilahendused on ka arendusega ühendatud ja nõuetekohased load saadud. Tihti kehtib nõue, et planeeringuga hõlmatud alal hoonete ehituseks ehituslube enne tehnilisele infrastruktuurile (sh vesi- ja kanalisatsioon) kasutusloa saamist ei väljastata.
Mida veel tähele panna:
Nii puurkaevu rajamine kui ka lokaalse kanalisatsioonisüsteemi rajamine vajavad kohaliku omavalitsuse kooskõlastust. Seega, kui neid rajab selleks palgatud firma, siis tuleks jälgida, kes tegeleb ehitusdokumentatsiooniga (vastavad projektid ja load). Otstarbekas on projekteerida ja rajada neid asju kohe koos (nt puurkaevu projektis ette näha ka septiku paigutus).
Võimaliku kanalisatsioonisüsteemi kavandamisel tuleks uurida, mis antud piirkonnas on lubatud, vahel võib olla tegemist nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnaga, kus näiteks imbväljakuga septik ei ole lubatud.
Esmapilgul odav lahendus ei pruugi perspektiivis olla üldse odav, see kehtib näiteks kogumispaagi osas, kus kogumispaagi maksumus ja paigaldus tunduvad esmapilgul küll soodsamad kui imbväljaga septik, aga hilisem kasutus kujuneb tunduvalt kallimaks, kuna tühjenduskordade arv on 10 korda suurem.
Kui projekt vana kaevu sulgemist ei nõua, siis tsentraalse veevarustuse puhul ei tasu selle sulgemisega kiirustada, sest vana kaevu saab kallineva veetarbimise tingimustes kasutada kasvõi aia kastmisvee tarbeks.
Planeerida tasuks ka puurkaevu rajamise aega. Kuna nende rajamiseks kasutatav tehnika jätab aeda üsna tuntavad jäljed, siis väiksemad kahjustused on perioodil, kui maa on külmunud.
Olemasolevate, kuid näiteks naabriga kahasse kuuluvate puurkaevude puhul tuleks kindlasti kontrollida, kas naabrite vahel on sõlmitud ka vastav kokkulepe, seda eriti juhul, kui puurkaev ei asu täpselt krundi piiril, mis annab automaatselt mõlemale naabrile selle kasutamisõiguse. Kuna kruntide piirid on mõõdistamistehnika arenedes veidi nihkunud, siis vähimagi kahtluse korral tuleks tellida enne kinnistu ostu uus mõõdistamine vältimaks olukorda, et toas küll kraan on, aga vett sellest ei tule.
