Piret Torm-Kriis on sündinud tegelikult Tartus. "Minu Järvamaalt pärit ema ja Setomaalt pärit isa õppisid mõlemad ülikoolis, seal nad kohtusid ja abiellusid ja sinna elama jäid," jutustab Piret.
Kahe maailma vahel
Oma lapsepõlve suved veetis Piret põhiliselt siiski maal. "Mul oli õnn omada kahte maavanaema. Üks oli Järvamaal, teine Setomaal, ja nii ma siis olin kõik suved kogu aeg vanaemade juures. Minu meelest oli hästi põnev see, et need kaks kohta olid nii erinevad. Järvamaa vanaema – elamine, loomad, elustiil, riided ja jutt – ja Setomaa vanaema olid nagu öö ja päev. Nad rikastasid mu suvesid nii palju," tunnistab Piret.
Juba väga väiksena tajus Piret, et Setomaa on midagi väga erinevat. "Kuna olin seal kindlasti ka rohkem, siis olen alati öelnud, et kuigi minu ema on eestlane, siis minu emakeel ehk esimene keel, milles ma mäletan ennast rääkivat, oli seto keel."
Väikesele Piretile meeldis Setomaal väga. "See oli lihtsalt nii hea, tore, mõnus ja armas koht, et igal väiksemalgi võimalusel läksin sinna. Ja rääkisin seal alati seto keeles, sest minu seto vanaema ja vanaisa lihtsalt ei osanud eesti keelt. Kui nemad rääkisid minuga seto keeles, vastasin neile samas keeles. Tol ajal oli Setomaal veel see õnnelik aeg, kui kõik rääkisid seto keelt."
Erilise keele võlu
Huvi seto kultuuri vastu tekkiski tänu seto vanavanematele ja nende erilisele keelele. "Seto keel mulle kohutavalt meeldis – et ma räägin niisugust keelt, mida Tartus mitte keegi teine ei oska. Mäletan, et läksin lasteaeda, rääkisin seal seto keeles ja siis nad vaatasid imestunud nägudega: mis keel see on, kuidas sa seda oskad? Kui tulin Setomaalt suvepuhkuselt tagasi ja ütlesin oma Järvamaalt pärit emale midagi seto keeles, sai ta alati pahaseks, et nüüd on lapse keel täiesti ära rikutud: no kuidas sa küll lasteaias või koolis hakkama saad!"
Samas pole Piretil seto keele tõttu koolis kunagi probleeme olnud, küll aga Järvamaa murde tõttu. "Järvamaal öeldi tihti sõnad, mis on o-lõpulised, u-ga, näiteks "auto" oli "autu". Mäletan, et esimeses klassis oli etteütlus, kus õpetaja ütles väga selgesti "auto". Ma kuulen, et õpetaja ütleb "auto", aga ema ütleb ju kogu aeg "autu"! No keda siis rohkem usaldada, kas õpetajat või ema? Loomulikult valisin ema ja sain sellepärast viletsama hinde. Olin nii solvunud ja pettunud – seto keelega ei ole mul kunagi olnud ühtegi sellesarnast kokkupõrget, aga selle Järvamaa o- ja u-tähega paraku oli," jutustab Piret.
Lisaks võlusid Piretit loomad ja see, et Setomaa suvesoojuses võisid lapsed heinte peal magada. "Ja lehmad, lambad, sead, hobused… Karjamaal oli suur avarus, võisin nende juurde minna – see oli minu jaoks nagu loomaaed. Loomad olid alati väga sõbralikud ja uudishimulikud: nad tulid kohe juurde, see võlus mind väga. Kuni selleni, et läksin pärast keskkooli kõigepealt õppima loomaarstiks," meenutab hiljem koreograafiks õppinud Piret heldinult.
Vanaemalt tantsupisik
Pireti lapsepõlves peeti Setomaal ka külapidusid, mida nimetatakse kirmasteks. "Need olid sellised isetekkelised peod: ei pandud kuulutust üles, et sel kuupäeval on seal pidu ja tulge, vaid kui oli kirikupüha, siis kõik teadsid, et sellel kirikupühal on õhtul seal külas kirmas, teisel kirikupühal on kirmas teises külas. Kui mujal oli programm, et esinetakse-lauldakse-tantsitakse, siis Setomaal hakkasid inimesed ise laulma. Leelolaul tuli nendest pidulistest endist, kes sinna peole läksid. Täpselt samamoodi oli tantsudega: seto kargust tantsisid needsamad inimesed, kes peol olid, nad lihtsalt hakkasid ühel hetkel tantsima."
Tol ajal pidudel rahvarõivaid ei kantud. "Nüüd kantakse seto rõivaid palju rohkem kui minu noorpõlve ajal. Siis oldi nii kirikus kui ka kirmasel krimpleenkleitide ja ülikondadega, aga nüüd on setod meelsasti seto riietes. Paljudel olid siiski ka tol ajal seto riided olemas ja neid aeg-ajalt kanti, eriti vanemad inimesed. Oli ka üksikuid, kellele see oli igapäevane rõivas."
Mure seto keele pärast
Seto kultuur on taas ellu ärganud. "Kõik, välja arvatud keel, on läbi teinud suure taassünni – laulud, tantsud, riided, näputöö. Aga keel on paraku selline asi, mis hääbub ja hääbub, ning neid, kes Setomaal kõneleksid kogu aeg seto keeles, võib küll ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kahjuks paistab keel olevat esimene asi, mis kaob," nendib Piret.
See, kui palju tavaeestlane seto keelest aru saab, oleneb eestlasest endast. "Esiteks oleneb see tema tahtmisest: kas ta tahab aru saada või paneb endale barjääri ette: "Ma ei saa aru, mis asja sa ütlesid, räägime korralikus, normaalses keeles."
No kui nüüd rääkida ilusas vanas seto keeles, siis on seal muidugi selliseid sõnu, millest tõesti ei ole võimalik igaühel aru saada, aga need on praegu väga harva kasutusel, kui üldse. Setomaa on jagatud kahe riigi vahel: kaks kolmandikku Venemaal, üks kolmandik Eestis. Kui Venemaa setod on venestunud või venestumas, siis Eestis toimub setode eestistumine. Me lihtsalt ei märka, et ka väga paljud seto juurtega inimesed ei oska ise seto keelt rääkida."
Setodel ei ole kahjuks kunagi oma riiki olnud. "Lisaks on seto keel alati olnud kõnekeel, mitte kunagi kirjakeel – seto keeles ei ole mitte ühelgi ajal mitte üheski koolis kunagi õpetatud. Seto lapsed käisid alati kas eesti- või venekeelses koolis ja said kas eesti- või venekeelse hariduse, kuigi muidu rääkisid jätkuvalt seto keeles."
Suur setode kokkusaamine
Mis tahes kultuuri elushoidmine on alati seotud keelega. "Meie kõige suuremal sündmusel – Seto kuningriigipäeval, mis on alati augustikuu esimesel laupäeval, sel aastal aga eriolukorra tõttu septembri esimesel laupäeval, 5. septembril – on alati kasutusel seto keel. Seto kuningriigil on lausa kuninglikud seadused, mille üks punkt on see, et räägitakse seto keeles. Loomulikult need, kes keelt ei oska, seda ka ei räägi," muheleb Piret ja lisab: "Kõik need, kes on vähegi seto riietes, ikka püüavad rääkida. Mul endal jäi ülemsootska ajast nagu tingitud refleks külge, et kui mul on seto riided seljas, siis on mul väga raske hakata rääkima kirjakeeles ehk eesti keeles."
Seto kuningriigipäev on väga suur seto rahva kokkusaamine, kõige suurem püha. "Ühtlasi on see koht, kus näidata oma kultuuririkkusi kõikidele teistele, sest siia tulevad inimesed Eestimaa igast nurgast ja ka välisriikidest."
Jumal-kuningas Peko kaitse all
"Setode kohta öeldakse, et nad on mitme- või pooleusulised," tähendab Piret. "Pooleldi on nad õigeusklikud, pooleldi loodususku. Meil on oma jumal Peko – viljakusjumal, kellelt loodeti viljaõnne, loomade sigivusõnne, et ilmad oleksid just sellised, nagu on vaja viljakasvuks või heinategemiseks… Seto lauluema Anne Vabarna laulis oma seto leelos Peko kuningaks." Nii nagu eestlastel on "Kalevipoeg", on setodel oma eepos "Peko".
Peko magab praegu Petseri kloostri koobastes. "Petseri on teatavasti Setomaa pealinn, olenemata sellest, et ta hetkel asub teises riigis. Legend räägib, et kuningas magab rahulikult nii kaua, kuni Setomaal on kõik hästi. Kui veri koopasuus tõuseb üle saapasääre, siis ta ärkab üles ja tuleb vaatama, mis Setomaal toimub. Aga siiani ei ole seda juhtunud."
Peko maapealse asemiku ehk ülemsootska ülesanne on seista Setomaa elu, inimeste, kultuuri ja keele eest. "Ülemsootskat valitakse igal kuningriigi päeval, valimised on hästi demokraatlikud ja kõikidele nähtavad. Ülemsootska kandidaadil peab olema kümme toetajat, kes leiavad, et tema kandidatuur õigustab ennast. Kandidaadid seisavad puupakkude peal ja iga puupaku juurest läheb nöör. Iga inimene, kes toetab mingit kandidaati, läheb ja võtab selle kandidaadi nöörist kinni. Niimoodi seisavad inimesed hästi pikkades ridades, mis lähevad nii kaugele, et see, kes paku otsas seisab, rea lõppu ei näegi. Seejärel loetakse toetajad kokku ja kellel on neid kõige rohkem, ongi saanud järgmise aasta ülemsootskaks," kirjeldab Piret.
Suunavad unenäod
Ülemsootska on tegelikult sootska enda sisetundest tulenev amet. "Kui Peko on ta valinud välja oma maapealseks asemikuks, siis Peko, kes magab ise Petseri kloostri koobastes, saadab ülemsootskale unes märguandeid, mida ta peaks Setomaal korda saatma. Olnud ise ülemsootska, võin öelda, et tõesti näeb neid – uskumatu, aga tõsi!"
Enamikul ülemsootskadel on olnud oma aasta jooksul üks suurem ettevõtmine või projekt. "Juhtusin ülemsootska olema 2018. aastal, kui oli Eesti juubeliaasta – siis toimus ka terves maailmas esimest korda seto tantsupidu!" ütleb Piret, uhkusenoot hääles.
Piretile saatis Peko unenäo aga juba enne ülemsootska valimisi. "Nägin kaks päeva enne Seto kuningriigipäeva sellist und, et tuli mingi hääl, mis ütles: sinust saab järgmine ülemsootska! Ärgates mõtlesin, et see on mingi jama, ja unustasin unenäo, isegi ei rääkinud mitte kellelegi sellest. Ja kui jõudsin Setomaale, tuldi minu juurde ja küsiti, kas oleksin nõus kandideerima. Mina vastu, et ei mitte mingil juhul, ei-ei! Ja kui jõudis kätte kuningriigipäev, tuli minu juurde kroonikogu esindus ehk endised ülemsootskad. Nad hakkasid mind paluma, et ma kandideeriksin, ja nii kaua siis veensid mind, kuni alla andsin ja sinna paku otsa läksin. Põhjus oli muidugi selles, et minu vastaskandidaadid olid kaks meest ja mõtlesin, et kes seda naist ikka valib. Aga paraku juhtus niimoodi, et ainus naiskandidaat osutus valituks."
Kandidaadil peab olema programm, mida ta tahab aasta jooksul ära teha, ja seda on vaja ka rahvale tutvustada. "Minu jaoks tuli kõik nii äkki – alles umbes pool tundi enne valimisi sain aru, et pean midagi lubama oma seto rahvale. Mida see tantsuõpetaja siis muud oskab lubada kui oma erialaga seonduvat. Mõtlesin, et kuna Setomaal ei ole kunagi suurt tantsupidu olnud – on toimunud vaid väikesed külakirmased, kus tantsitakse –, võiks teha hiidkirmase. Kui ma selle juba kõva häälega olin välja käinud, siis enam taganemisteed ei olnud, oli vaja pidu ära teha. Nii ta siis 2018. aasta suvel sündiski."
Karata tuleb osata
"Praegu on selline trend, et seto olla on popp: kangesti tahetakse leida oma suguvõsast seto juuri. Setodele on oluline leida sugulus mõne tuntud lauluemaga või otsida eelkäijatest keegi, kes olevat olnud osav sõnaseadja või tugev eeslaulja. Leelolaul on väga tähtis seto kultuuri alustala," jutustab Piret.
"Mina võin kätt südamele pannes öelda, et minu vanaema ei olnud kõva leelolaulja, kuigi laulis teistega kaasa. Küll aga pidas ta eriti oluliseks tantsimist. Muide, seto kargus, mis on kõige vanem seto tants üldse ja mida tantsivad naised, näeb välja lihtne, aga kui seda tantsima hakkad, siis selgub, kui raske see tegelikult on."
Kargus oleneb ülipalju enesetundest. "Kes ma olen, kuidas ma seda teen – sa võtad sel ajal terve Setomaa enda sisse, oled nagu terve selle maa esindaja, kui sa tantsid kargust," tunnistab ta.
"Vanaema pidas kargust väga-väga tähtsaks. Mäletan, kuidas ta minu lapsepõlves igal pool, kus vähegi võimalik, õpetas mulle kargust. Ta ütles mulle, seto keeles muidugi: "Kõkkõ võit sa eloh tetä, a tandsma sa piät. Ku karada mõista-ai, sis mehele saa-ai."(Kõike võid sa elus teha, aga tantsima sa pead. Kui sa karata ei oska, siis sa mehele ei saa.)
Kargusega seondub veel üks huvitav asjaolu. "Kui tüdrukud või noored naised tantsisid kargust, istusid poisid põõsas ja vaatasid ning valisid selle järgi omale välja tulevast kaasat. Ja mitte ainult poisid ei vaadanud neidude kargust, vaid ka nende emad, kes siis andsid poegadele nõu, kes kui hästi karata oskab. Poiste emade roll oma poegadele abikaasa valimisel oli tähtis ja paljus mängis selles oma osa just nimelt see, kas sa karata oskad või ei oska."
Oma kultuuri taassünd
Seto kultuur ja arvamus sellest on aja jooksul väga palju muutunud. "Võib öelda, et sada kaheksakümmend kraadi," sõnab Piret. "Kui minu vanemad olid noored, oli seto rahvas, keel, kultuur ja kõik muu, mis selle juurde käis, mittesetode meelest põlastusväärne. Kui setod läksid näiteks Setomaalt kuskile õppima, siis nad varjasid seda, et nad on setod, sest muidu hakati neid kiusama ja mõnitama."
Nüüd otsitakse taga oma seto juuri, tahetakse soetada seto rõivaid. "Soovitakse küll õppida ka seto keelt, aga järjepidevust selleks napib, sest ega see nii lihtne ei ole midagi. Tahetakse laulda seto leelot ja teha seto pitsi, mis on äärmiselt meeldiv."
Piret lisab: "Eestimaa on tegelikult väga rikas maa oma igasuguste väikeste erisuste poolest, olgu siis saartel, Tartumaal, Viljandimaal, Järvamaal... Ent setod on suutnud kõige rohkem hoida vana ja arhailist, nad on suutnud seda võib olla mitte ainult säilitada, vaid ka taasluua. Teistel on see kõik palju enam kaduma läinud ja vähem näha. Oma kultuuri hoidmise ja taasloomisega on setod kindlasti eeskujuks."
Saun, kirves ja sõlg
Saun oli setodele väga tähtis koht, näiteks sünnitati sageli just saunas. "Setodel olevat olnud selline tore komme, et kui poeg sündis, siis löödi nabanöör kirvega läbi. Ja kui sündis tütar, pandi nabanöör sõle peale ja lõigati katki.
Saunas raviti igasuguseid haigusi, ükskõik, mis viga oli, ikka loodeti saunast abi saada. Kui oli väga hull haigus küljes, tuli vihelda kõrvenõgestega," meenutab Piret.
Saunakuum parandas kõik hädad. "Isa ikka ütles, et kuum konti ei murra – pane pigem liiga soojalt riidesse, peaasi et sa ei külmeta."
Loomulikult kasutavad setod ohtralt ravimtaimi. "Pärnaõieteed joodi palaviku vastu, samuti vaarikavarreteed ehk vabarnavarre tšai’d ja raudrohuteed. Teelehte kasutati verejooksu sulgemiseks, mäletan ise, kuidas ükskord lapsepõlves seda kasutati. Mina kui arsti tütar, kes oli harjunud, et kõike ravitakse väga meditsiiniliselt, imestasin, et kuidas on võimalik, et võetakse maast mingi roheline leht, pannakse peale, ja jääbki veri seisma!"
Setod peavad väga tähtsaks ka paastumist. "Et tagada elu kordaminek, usuti paastumisel olevat tervistav mõju. Paastuti enne suuremaid kirikupühasid ja mitu korda aastas. Olulisemateks paastudeks olid talsipaast ehk jõulupaast, lihavõttepaast, peetripaast ja maarjapaast. Neist tähtsaim oli ja on ka tänapäeval seitse nädalat kestev lihavõttepaast. Menüüst jäetakse välja liha- ja piimatooted. Süüakse teraviljatoite ja erinevaid taimseid sööke." Paastuaeg on andeksandmise ja tänulikkuse aeg, mil puhastutakse ka hingeliselt. Tänapäeval peavad paljud just seda paastumise juures väga oluliseks.
Piima, eetrit ja hansat
Setod olid ka piimausku. "Piim oli väga tähtis asi. Kui lastel oli mingi allergia, siis joodeti neile piima." Täiskasvanud tarvitasid aga eetrit. "Seda ei kasutatud kui jooki, vaid kui ravivahendit. Kord sõitsime oma vanema lapsega ratastega ja tuli ühes külas koer kallale. Ma ei tea siiamaani, kas koer lõi talle hambad sisse või tõmbas laps oma jala rattaketi vahele. Igal juhul tuli perenaine ruttu välja, eetripudel käes. Esimene asi on "kohe eederit", ükskõik, mis ka juhtunud on."
Vanemad naised kasutasid eetrit ka lõõgastumiseks. "Mäletan, kuidas üks vanem naine ütles: "Ma lää parhilla eederit juuma, putu-ui minno kümme minttat." (Nüüd ma lähen eetrit jooma, jäta mind kümneks minutiks rahule.) Võtab selle pisikese eetripitsikese ära, viskab voodi peale pikali, paneb käed kõhu peale risti, silmad kinni ja tõesti magab seal kümme minutit."
Aga eeter on üsna ohtlik asi, mida proovima ei tasu hakata. "Mina setonagi ei ole seda kunagi proovinud. Seda teadmist päriti põlvest põlve, kuid mina olen sellest hoidunud."
Teine asi, mida eestlased nähtavasti teavad, on hansa. "Hansat peetakse seto rahvusjoogiks. Nüüd on isegi niikaugele jõutud, et väiketootjatel on õigus seda müüa. Kes hansat tahab, tulgu Seto kuningriigipäevale, seal on meil hansavõistlus. Kuningriigipäeval valitakse ülemsootskale igasuguseid meistreid, kes siis kogu aasta jooksul teda töös aitavad. Üheks on ka hansameister, kes teeb kõige paremat hansat. Ja kõik, kes on hansategijad, toovad oma hansa kuningriigipäevale kokku ja seda saab maitsta."
Hansa on palju kangem kui viin. "Olen kuulnud, et alla 63-kraadist jooki ei maksa ikka hansaks nimetada. Seda palju ei võeta: paar pitsi, ja sul ongi päev õnnelik ja kordaläinud. Kui külaline tuli, võttis peremees ikka hansapudeli välja ja pakkus pitsikese."
Väike seto niidistik
Ka Pireti abikaasal on olemas väikene seto niidistik. "Tema emaema, kes sai surma siis, kui minu abikaasa ema oli veel laps, on väidetavalt pärit kusagilt Setomaalt, aga mitte keegi ei tea, kust. Aga minu abikaasa peab end ikka eestlaseks, mitte setoks."
No kuidas üks eesti mees saab hakkama seto naisega? "Ega mina ei ole ka puhas seto, kui vere järgi võtta: viiskümmend-viiskümmend, ema oli eestlane, isa on seto. Setomaal öeldakse tavaliselt niimoodi, et setoks olemine pärineb emaliini kaudu, sest ema käest saad sa kombed, näputööoskuse, tantsu… Kuna mina olin väga palju oma isaemaga koos, siis sain kõik need asjad tema käest. Oma südames olen ma kolmveerand seto ja veerand eestlane. Eks see on enesetunde asi," arvab Piret.
Aga eesti mees naudib kõike, mis kuulub seto kultuuri juurde. "Konkreetselt minu mehest rääkides: see eesti mees arvab, et seto naine on kindlasti märksa huvitavam kui eesti naine, sest ta on täiesti teistsugune. Ma olen aru saanud, et minu mehel ei ole selle vastu küll kõige vähematki, et ta seto naise võttis," muheleb Piret.
Pireti lapsed on oma rahvust saanud ise valida. "Õnneks on mul nii palju lapsi, et neil on võimalik erinevaid valikuid teha. Mul on kaerajaani nelik nagu tantsuõpetajale kohane: kaks tüdrukut, kaks poissi. Vanem tütar ja noorem poeg kalduvad kõige rohkem seto meele ja keele poole, noorem poeg vahest kõige enam, sest tema on veel ainus, kes kodus elab, emaga kõik seto eluolu, kombestiku ja pidustused kaasa teeb ning seto keelt kõneleb."
Imelised seto rõivad
Piret Torm-Kriis: "Vanaema ei kandnud minu eluaja jooksul kordagi seto riided, sest tal selleks ajaks neid enam ei olnud. Ta läks 18-aastaselt mehele linnamehele ja nad läksid elama Lätimaale Alūksne linna. Vanaema arvas, et tema on nüüd linnaproua ja tal ei ole enam neid maainimese riideid vaja, ning jagas laiali nii oma ehted kui ka riided.
Olin lapsepõlves kohe kangesti õnnetu, et nii paljudel teistel olid oma emade ja vanaemade seto rõivad ja minul ei olnud mitte midagi. Kuni siis ükskord läksin aita ja tegin lahti vana kirstu: selle sees olid mingisugused nutsakud, riie ümber. Võtsin need välja, seal sees oli lambarasv, umbes neljakümne aasta tagune, sõja ajal ära pandud. Lambarasvapurkide ümber olid mässitud seto hamed. Jooksin kiiresti vanaema juurde ja küsisin, kas ma võin need endale võtta.
Vanaema ütles: "Võekõnõ, nu' kõlba-ai kohegi, viroda minemä, võtku-ui nuid poganit joht liina üteh!" (Oh, need ei kõlba kuhugi, viska need minema, ära sa neid küll linna kaasa võta!) Aga kaasa ma need siiski võtsin. Lasin nad mõned aastad tagasi korda teha ja kannan neid väga suure uhkuse ja auga. Üks neist on äärmiselt haruldase mustriga seto hame, mille üle isegi muuseumitöötajad imestavad. Üks hame on minu vanaema ema tehtud ja teine on vanaema enda tehtud noores põlves. Kuigi nad on tõesti päevinäinud ega näe välja enam nagu nõelasilmast tulnud, tunnen sellest hoolimata just neid kandes erilist uhkust.
Seto rõivaste selga panemine pole üldse kerge. Mina omandasin sellealase vilumuse oma ülemsootska-aastal, kui tõesti enamiku ajast käisin seto riietes. Juba ehete sättimine – milline asi mis järjekorras panna, kuidas nad asetsevad – ning abielunaise pea tegemine – kuidas paned need kossad ehk patsid omale pähe ja liniku peale, siis peavöö ja rätiku või kuldräti – see kõik võtab päris palju aega.
Seto kogukonnas on selline tore komme, et niipea, kui teine naine näeb, et midagi on su riietuses halvasti, tuleb ta sinu juurde ja hakkab sind sättima. Esimesel tantsupeol oli see paljudele üllatus – neile, kes ei ole ise setod, aga tulid seto riietes. Neile tulid kohalikud naised juurde, hakkasid kohendama seelikusabasid ja rätikuid. Nii tuligi seletada, et selline komme Setomaal ongi, et kui sul midagi vähegi valesti on, siis tuleb naabrinaine või täiesti võõras naine ja hakkab sind ilusti korda sättima. Iga detail on tähtis."
