Kuigi enamik meist teab Valdur Mikitat semiootiku, mõttetarga ja sõnaseadjana, siis ise ta ennast semiootikuks ei pea, vaid pigem kirjanikuks. Uurin kohe alustuseks, mida tema kui kirjanik arvab eestlase tervisest.
"Kirjaniku vaatepunktist usun ma, et meid on õpetatud tervisest valesti mõtlema. Tervis ei ole ju haiguse puudumine, vaid see seostub sügavamal tasandil tarkuse, mõistmise, mingisuguse kummalise seisundiga, millest võib saada omamoodi tippkogemus. Inimene võib harvadel hetkedel nautida oma head tervist täpselt samamoodi kui head muusikat," jätkab kirjanik. "See on seisund, mis tekib vahel puid lõhkudes, metsas hulkudes, raamatut lugedes – kõik need võivad olla tervise vaatepunktist tippkogemused. Usun, et igal inimesel on omad tippkogemused, kus talle saab osaks nautida oma tervise jõudu ja sisemist väge."
Eesmärk ei pea olema see, et tunneksime seda pidevalt. "Me võime täiesti rahulikult olla mõnikord energiast tühjad, uimased või mitte kõige parema tervise juures, aga see ei ole üldse oluline. Selles mõttes on vaimu suhe kehaga nagu kirikus käimine. See võib olla religioosne kogemus: sa tead, et sul on võimalus uuesti mingite asjaolude kokkusattumusel kogeda seda imeliselt kerget tunnet. Juba ainuüksi mõte sellest on teraapiline. Tegelikult me vist ei tea, mis see tervis täpselt on. Ja võib-olla ei saa ka kunagi teada," muheleb ta. "Inimese keha on müstiline territoorium."
Metsameelne eestlane
Valdurile meeldib mõelda, et ehkki Eestis võib olla paljudest asjadest puudus ja võime olla mitmete asjade poolest viletsamad kui jõukad Lääne-Euroopa riigid, on siiski üks asi, mis meid sealsetest elanikest eristab. "Meie inimestel on veel säilinud hea intuitsioon, kõhutunne."
See vaistlik tegutsemine väljendub paljudes asjades, küllap ka kontaktis loodusega. "Eestlane on üsna praktilise loomuga: ta tahab ikka, et seene- ja marjakorv oleks täis, et metsaskäigul oleks mingi mõte. Aga enamik inimesi käib vist metsi pidi sellepärast, et see on lihtsalt teraapiline kogemus, vana hingeravi vorm. Korv on pigem butafooria, mis peab käevangus olema, et leida põhjust metsa minna. Tegelikult läheb eestlane tihtilugu loodusesse otsima ikkagi seda salapärast ja poolmüstilist kogemust," selgitab kirjanik.
Kõik inimesed muidugi ei ole metsas käijad. "Paljudele võib teraapiline olla ka näiteks aiandus, mis on samuti üks maaga suhtlemise igivanu vorme. Ka porgandipeenra kõplamine või lillepeenra rajamine võib olla üks tervise eest hoolitsemise viise. Pensionieas meestele ei ole aga paremat taastusravivahendit kui küttepuude tegemine. See on täiesti müstiline," täheldab Valdur, ja kuigi ta ise ei ole veel kaugeltki pensionieas, tundub, et see tegevus on tallegi südamelähedane.
"Mulle meenub norralase Lars Myttingu raamat "Küttepuud", kus ta tänapäeva viikingite hingeelu üldistades jõuab selleni, et sealsed pensionärid, kes on muidu piisavalt jõukad, et minna ükskõik millisele palmisaarele puhkama, tahavad enamasti vaid üht asja: oma kodulähedasest metsast küttepuid. Nii satuvad nad omamoodi väljapääsmatusse lõksu, sest puid ei ole enam tänapäevastes maaküttega majapidamistes õieti kellelegi tarvis, aga mehed lihtsalt ei suuda oma lemmiktegevusest loobuda. See on nagu ränk sõltuvushaigus, mis toob kaasa hulganisti sotsiaalseid probleeme. Olen Myttinguga sada protsenti nõus, et ka eesti meestele on puudelõhkumises midagi sügavalt loomingulist ja meditatiivset, mis ravib suurepäraselt nii keha kui ka hinge."
Kas oleme pärit metsast või merelt?
Rannajoonel, mereäärsetes linnades ja saartel elavad inimesed võiksid aga kohe küsida: kuhu jääb meri, mille lainete loksumisest paljud meist lohutust leiavad? "Minus ei ole kaasasündinud merekogemust," tunnistab kirjanik. "Olin kaheksa- või üheksa-aastane, kui sain esimest korda mere äärde – ma ei ole koos merega üles kasvanud. Olen väikeste Lõuna-Eesti metsajärvede laps. Seetõttu on meres minu jaoks midagi muinasjutulist ja natuke hirmutavat. Ma ei hakka nähtavasti kunagi mere vastu tundma samasugust tõmmet kui metsa vastu. Annan endale aru, et olengi metsast pärit, ning mõnes mõttes kadestan neid inimesi, kes on mere lapsed. Mere- ja metsainimesed ei peagi üksteisest lõpuni aru saama.”
Nii ei hakka ta võrdlema üht kogemust teisega. "Küsimus on pigem selles, kui sügavale sellesse kogemusse oskad ise sukelduda," nendib Valdur ning lisab: "Teisest küljest ei ole Eestis vist pea ühtegi mereranda, kust ei paistaks kätte ka kaunis männimetsariba. Mets ja meri on meil lõppude lõpuks ikka lahutamatult koos."
Lageraie inimeste hinges
Kirjaniku meelest võitlevad meie vaimusilmas omavahel kaks metsavaadet: müstiline ja salapärane soome-ugri mets ja trööstitu lageraiemaastik, mis koosneb segi pööratud raiesmikest. Selline konflikt põhjustab mingisugust omalaadset, ugripärast ja iidset kannatust, mis laastab inimese hinge väga sügavalt.
"Meil on seda raske sõnadesse panna, aga saame intuitiivselt aru, et midagi on väga valesti. Sama kõhutunne ütleb, et läheme praegu täiesti vales suunas, seda enam, kui näeme, et terve Euroopa ja mõistlik osa maailmast läheb risti vastupidises suunas sellele, mida meie praegu teeme. Enamikule inimestest on see lihtsalt arusaamatu," tunnistab Valdur.
"Kui inimese ja metsa omavahelised suhted jagatakse tänapäeval neljaks – majanduslik, sotsiaalne, ökoloogiline ja kultuuriline side –, siis majanduslikust osast on maksimum välja pigistatud. Sotsiaalsest poolest – kõik need laudteed ja puidust onnikesed – on vähehaaval saanud rohepesu, mis pahatihti lihtsalt õigustab üliinnukat metsamajandust. Ökoloogiline ja kultuuriline funktsioon on aga varemetes – need on saanud ränga hoobi ühe inimpõlve jooksul. Nii kiire metsade laastamine ja taandumine, kui on toimunud Eestis, on vähemasti Euroopa kultuuriruumis täielik sigadus. Isegi Soomes võttis looduse alistamine mitu korda kauem aega, umbes sadakond aastat. Me ei ole oma põhjanaabrite vigadest mitte midagi õppinud."
Saun on ugrilase meditatsioon
Soomlaste identiteedi üks väga tähtis osa on saun. Kuidas on lood eestlastega? "Ma arvan, et siin on Eesti piirkonnad üpris erinevad. Suitsusaun on kindlasti väga vana ja pärimuslik ehitis ning seotud meie esivanemate kultuuriga. Lõuna-Eestis on veel praegugi tuhandeid saja aasta vanuseid suitsusaunu, mida praegugi veel kasutatakse. Paljudel inimestel tekib saunas käimisega mingi isiklik ja omapärane suhe, mida teised ei peagi mõistma.
Ma ise naudin sellist omapärast saunas käimist: kui maikuus saabub esimene soe ja puud on juba hiirekõrvul, siis tuleb ilmtingimata ihuüksi ette võtta üks pikem saunaõhtu, kükitada laval täiesti omaette ja kuulata palkseina taga huikavaid esimesi kevadlinde. Kui elu tuleb metsast läbi seina otse sauna sisse, siis on see varakevadise saunarituaali üks õndsamaid hetki."
Sõna vägi ilmutab end vaikuses…
Meditatsioon on saanud väga populaarseks, kuna vaikusest on tänapäeval saamas haruldane loodusvara. "Maailmas liiga palju sõnu, liiga palju tühja lärmi. Inimesed ei talu enam seda lobisevat maailma, see on läinud selgelt üle piiri. Kõhutunne ütleb, et tarkus ei ole mitte selles, kui suudame juurde vorpida aiva uusi ja tähendusrikkaid sõnu, vaid selles, kuidas tarbetust sõnamulinast lahti saada. Kusagilt sealt hakkabki kasvama vaikuse tarkus," mõtiskleb kirjanik. "Ülemääraselt lobisev maailm on mingisuguse suurema allakäigu tunnus."
"Kui mõelda eestlasliku elamise ideaali peale – igatseme näha küll naabri suitsu, aga mitte mingil juhul tema maja või teda ennast –, siis see ongi vaikuse geograafiline mõõde. Kõige paremad naabrid on need, keda pole ei näha ega kuulda, piisab teadmisest, et nad lihtsalt kusagil on."
Sõnadel võib muidugi olla suur vägi, eriti vägisõnadel. "Näiteks õiges kohas kasutatud vägisõnal on suur jõud sees. Kui juba targad inimesed väidavad, et üks õiges kohas lausutud vägisõna võib olla sama tõhus kui valuvaigisti, siis selle üle tasub vaid rõõmu tunda. Ma olen endagi puhul tähele pannud, et kui olen füüsiliselt väsinud, näiteks pikalt mõnda üksluist tööd teinud, siis vahel hakkavad iseenesest suust lipsama mingid veidrad omaloodud sõnad," tähendab Valdur.
"See on nagu märgidoping. Tekitab imeliku tunde, nagu oleksid tassi espressot ühe sõõmuga tühjaks rüübanud – annab justkui mingi säraka. See on nähtavasti meile külge jäänud ajast, kui ravimeid veel polnud ja üks kõige käepärasematest ravimitest oli maagiline sõna, väike loits. Tänapäeval kogeme sõna väge üha harvem. Aga võib-olla tuleks lihtsalt rohkem trenni teha. Lugema ja kirjutama õpitakse aastaid, vaevalt et see sõna väega teisiti on," usub kirjanik.
…aga mõjub alles valjusti öelduna
Sõnad tuleb kindlasti kõvasti välja öelda, muidu need ei mõju. "Inimese hääl on alati energeetiliselt laetud. Loits mõjub siis, kui see pärineb elava inimese suust. Selles mõttes ei saa ühtegi palvet või loitsu lugeda nii, nagu loetakse raamatut. Siis see ei mõju," arvab kirjanik.
Ka hääletoon ja -tämber on sõna sisendusjõu puhul väga tähtis. "Küllap oleme kõik kohanud inimest, kellele on antud selline maagiline madal ja mahe tämber. Ükskõik, mida ta ütleb, inimesed kuulavad teda. Ka kirikuõpetaja puhul ei ole kõige tähtsam see, mida ta ütleb, vaid kuidas ta ütleb ja missugune hääl on talle taevaste jõudude poolt antud."
Iseendaga rääkimise kunst
Sõna võib kergesti pöörata ka iseenese vastu. "Paljud inimesed kannatavad tänapäeval eneseneedmise laastava tõve käes. See on kõige kindlam viis hävitada oma enesehinnang ja panna iseennast uskuma, et maailm on loomu poolest kuri ja vaenulik. Selline pahaks läinud sisekõne ehk ruminatsioon, kus inimene justkui mäletseb pealetükkivaid negatiivseid mõtteid, on ilmselt paljudele tuttav. Enamasti saab inimene sellest jagu. Kui aga meel on liiga kaua depressiivne või murelik, siis sellise inimese sisekõne läheb sõna otseses mõttes hapuks ja moonutab viimaks ära terve maailma," usub kirjanik.
Valdur on seda meelt, et targaks võib inimene saada ka oma sisekõne kaudu. "On inimesi, kelles on mingi aimatav teraapiline jõud, kelle lähedusse tahame hoida – neil on enamasti väga puhas ja maailma ilusaks loitsiv sisekõne. Minu meelest religiooni üks suurimaid kingitusi inimhingele on see, et sel on võime puhtaks teha inimese sisekõne. Selline haruldane natuur on juba peaaegu maagiline olend, kelle sõnad ja teod mõjuvad kummalise jõuga teiste inimeste peale ja muudavad maailma."
Usk aitab tundmatuga toime tulla
Valdur ei usu, et inimene oleks loomu poolest ateist. "Inimesel on kaasasündinud vajadus millessegi uskuda. Religiooniuurijad ütlevad, et tänapäeva suundumus on see, kus inimene paneb ise oma usu kokku, laenates sinna tükikesi väga erinevatest maailmadest. Selles mõttes on ka võitlev ateism lihtsalt üks religiooni vorme," nendib ta.
Oma isiklik usk teenib tõenäoliselt eelkõige inimese enda heaolu, see on midagi, mis annab talle kindlust ja rõõmu. "Aga võib-olla on selle taga ka midagi suuremat. Inimene ei ole lõpuni ratsionaalne olend. Mida targemaks me saame, seda enam peame endale tunnistama, et tarkus on justkui õhupall: mida suuremaks me õhupalli puhume, seda suuremaks paisub tema kokkupuutepind tundmatuga. Selleks et seda müstilist maailma hallata, on vaja usku. Ratsionaalsele inimesele tundub selline maailm segadust tekitavana ja ärritavana, ta püüab kõigest aru saada ja maailma oma mõtetes korrastada. Kuid see on ummiktee, mis ei vii inimest õnnele lähemale. Mõistusega ei saa inimene kunagi kätte neid asju, mille hankimiseks on vaja usku. Sellest vastuolust inimene ei pääse. Küsimus on selles, kas oskame õigel hetkel ära tunda, et usk on elu salapärase võrrandi vältimatu ja loomulik osa."
Suure hingejõuga inimene on puhas
Mõni inimene elab erilise säraga, temas on äratuntavalt tugev hingejõud. Kas hingejõudu on võimalik talletada ja teistele edasi anda?
"Kui mõtlen selle peale, milliseid raamatuid meeldib mulle lugeda, siis nende üks tunnusjoon on, et sellised raamatud jätavad minusse seletamatu puhta jõu tunde. Kahtlemata on olemas teosed, mis puudutavad inimese hinge ja annavad hingejõudu.
Usun, et hingejõudu on võimalik koguda, kuigi niiviisi mõtlesid vist viimati šamaanid," muheleb Valdur. "Ma küll ei tea, kuidas. Võib-olla nii, nagu Nikolai Baturin on "Karu südames" kirjutanud: tuleb saada puhtaks inimeseks. Puhta inimese hingejõud on suur, aga kuidas puhtaks inimeseks saada – selle vastuse peab igaüks ise välja mõtlema."
Usutavasti on hingejõudu võimalik ka oma kaasteelistele edasi anda. "Inimene on nagu käsn. Ta imab endasse seda, millega kokku puutub. Me kõik tunneme ära suure hingejõuga inimese, tahame tema lähedusse hoida. Üks eredamaid näiteid on Uku Masing, kes oli kahtlemata keeruline inimene, vahel järsk ja ettearvamatu, aga tema hingejõud oli meeletult suur.
On üpris hämmastav, kuidas Uku Masing suutis ühendada oma hinges isegi kristluse ja šamanismi, rääkimata budismist ja taoismist. Sedavõrd oikumeenilist maailmavaadet saab endale lubada vaid inimene, kelle hingeavarus ületab tavamõistuse piirid. Imesid juhtub harva, ma usun, et Uku Masing ongi olnud Eesti üks suuremaid imesid."
Vajame esivanemate heakskiitu
Kui eestlased tunnevad tugevat pidet metsaga, siis järelikult peaks meil olema eriline side ka esivanematega? "Kui paljud inimesed käivad veel pühades metsades? Õieti neid ei olegi. Hiiekultuur on katkenud samamoodi nagu vana regilaulu traditsioon. Aga samas ma vaidleksin ka iseendale vastu," mõtiskleb Valdur. "Näiteks, kui läheme kalmistule, siis teame üsna täpselt, kuidas seal käituda: ei räägi kõva häälega, ei mõtle lahkunust halba, ei talla kalmudel põhjuseta. Ka oma sisekõnes pöördume surnuaial mõnikord oma kaugete esivanemate poole. Kõnelus surnuga muudab inimese hinge puhtamaks."
Võimalik, et sellega on seotud ka eestlaste austus hingedepäeva vastu, mis annab aastas meile vähemalt ühe päeva, kui saame oma esivanematega nii-öelda otse suhelda.
"Veel sada aastat tagasi konkreetset hingedepäeva ei olnud, vaid oli palju pikem periood: hingedekuu või hingedeaeg. Hingedel oli kauge maa tagant tulla ja ei võinud ju ette teada, millal täpselt nad kohale jõuavad. Veel 20. sajandi algul pandi Mulgimaal hingedeajal kausike vett üles laka peale – et kui hinged tulevad, siis nad saavad kasta end sinna kausikese sisse."
Valdur usub, et vajadus esivanemate heakskiidu järele on eestlastes siiski säilinud. "See on põhjus, miks paljud meist ei suudaks siit kunagi ära minna – eks ikka nende hingede pärast. See maa, kuhu on maetud su esivanemad, ongi ainus maa, millega su hing päriselt seotud on. Selle kandi pealt mõtleb eestlane täpselt samamoodi nagu üks vana indiaanlane."
Surm on kultuuri osa
Kahjuks arvavad tänapäeval paljud, et pole vaja oma lastele seda taaka enam peale panna, et nad peaksid oma esivanemate kalmudel käima. "See on kurbloolisus, millest Marju Kõivupuu on palju kõnelenud. Tänapäeva maailma üks suuri eksiarvamusi on asjaolu, et lapsi katsutakse surmast eemale hoida. See ei ole hea mõte. Minu meelest on kalmistukultuuri peamine mõte selles, et inimene puutuks varakult kokku surmaga. Aastasadu tagasi, kui suremus oli väga suur, siis lapsed nägid, kuidas inimesed surevad, ja neil tekkis maailmaga hoopis teistsugune suhe. Nad said paremini aru maailma olemusest. Nüüd tekitab surm inimestes ebaloomulikku hirmu," nendib kirjanik.
"Selge see, et surma ees tunneme kõik hirmu. Vaevalt on olemas inimesi, kellel täielikult puuduks surmahirm, see ei ole usutav. Aga kokkupuude surmaga on inimeseks saamise teel väga tähtis. See on osa kultuurist, kus peaks säilima järjepidevus.”
Igatsus hingemaastike järele
Eestlased on paigatundlik rahvas. Inimese seotus maaga paistab välja väga paljudest asjadest, kas või sellest, kui paljud inimesed läksid eelmisel aastal vaatama Tanel Toomi filmi Vargamäest. "Selles suhtes oleme ikka veel vana loodusrahva moodi, et paljudes meis on säilinud tundlikkus maa ja maastike vastu. Igaüks võiks ennast natuke treenida, et tunda ära häid paiku. See on siinsete inimeste metsas käimise üks olulisemaid motiive. Oleme tagasi jõudnud selle puhastava, teraapilise kogemuse juurde, millest juttu alustasime. Tuleb lihtsalt aeg-ajalt käia nendes paikades, kus hing saab tiivad. Eestlastel on veel alles hingemaastikud, paljudel rahvastel pole sellist mõtteviisi enam ammu."
Vanasti olid inimesed tundlikumad. "Kõik need vanad talukohad – need on enamasti head paigad. Terved suguvõsad ei saaks elada sadu aastaid paigas, kui maa poleks neid omaks võtnud. Seal peab olema hea energia.
Igatsus "oma paiga" järele on eestlasele mõnes mõttes lausa religioosne vajadus. Lõppkokkuvõttes otsivad kõik oma õnneraasukest ja õnn tähendab eestlasele tihtilugu, et selle pildi juurde kuulub enamasti ka "üks väike vana maja metsa ääres". Või siis mere ääres – aga igatsus on ikka sama."
Elujulgus annab sisemise vabaduse
"Kui mõtlen oma esimeste mälukildude peale, siis meenub mulle kõigepealt hämar roheline valgus, mis paistab kusagilt ülevalt, kui olen pugenud ühe suure jasminipõõsa sisse ja ma olen pööraselt õnnelik. Lõunaeestlane tavatseb öelda ikka "jasmin", mitte "jasmiin"."
Esimesed mälestused on hingele kallid. Kas need näitavad meile teeotsa kätte, kuhu me minna tahame? "Kindlasti näitavad. Ma usun, et see, mis inimesest saab, määratakse ära väga varases lapsepõlves. Võib-olla teine-kolmas eluaasta on inimese kujunemisloos kõige olulisemad. Sellest saab inimese elu nurgakivi. Kui mõtlen enda kujunemise peale, siis mul oli suur õnn mitte käia lasteaias ja sain juba varasest lapsepõlvest teostada end introverdina, kel oli piisavalt vabadust maailma omal käel uurida. Usun, et sihipäratu otsing võib anda inimesele palju rohkem kui pisiasjadeni korraldatud elu. Vanemad ei tohiks laste elu lõpuni ära korraldada: lapsed ei vaja seda ja lõppkokkuvõttes toob liigne planeerimine ainult kahju. Ühte jasminipõõsast, mille sisse pugeda, ei asenda elus miski. Laps tahab eelkõige olla vaba inimene ja kui ta seda kogemust ei saa, siis jääb ka tema hinges midagi kängu.
Inimene peab lihtsalt ise sisimas mingil hetkel ära tundma, et see, millest tasub elus unistada, on elada ja surra vaba inimesena. Kõik muu on teisejärguline. Vaevalt et seda saaks öelda veel lihtsamini. Inimene võib paljudes asjades järele anda, kuid mitte sisemises vabaduses. Suurtes asjades tuleks rohkem kuulata oma südame häält. Usun, et ka elujulgus on osa inimese tervisest.
Elujulgust võiks eestlasel rohkem olla."
