Meil on päevi, kus kõik asjad ärritavad: lapsed ei kuula sõna, abikaasa vingub, ülemus esitab ebareaalseid nõudmisi. Tunned, et vihastad iga väiksemagi asja peale, nii et maa väriseb. Miks me mõnikord tõstame isegi tühjast-tähjast suure tüli? Põhjus võib olla liigses stressis ja oskamatuses oma tunnetega hakkama saada. Lõppude lõpuks peetakse konflikti suhete tõehetkeks. Kui lahkheli jääb lahendamata, toob see tõenäoliselt ühel hetkel kaasa plahvatuse. Aga konfliktide lahendamine nii, et kumbki pool endast välja ei lähe, nõuab oskust.
Kaks vastandlikku poolt
Me kõik oleme kuulnud teooriat, et ajul on kaks vastaspoolt. Üks neist on ratsionaalne, teine emotsionaalne osa. Vihahoog tekib siis, kui emotsionaalne pool saab ratsionaalsest võitu.
Kuidas raevuga hakkama saame, oleneb paljuski meie vanematest, kasvatusest ja elukogemustest. Lapsed õpivad vihaga toimetulekut oma vanemaid jälgides: kui vanemad suudavad tigedaks saades end vaos hoida, õpivad lapsed tegema sama. Vastupidine on samuti tõene.
Ka siis, kui elu paiskab teele kriisi kriisi järel, õpib inimene tavaliselt oma emotsioonidega toime tulema – järk-järgult tekib vastupidavus ja oskus väikeste ebameeldivustega hakkama saada. See, kellele elu pole varem mingeid kriise ette lükanud, ei pruugi lahkhelide tekkides negatiivseid emotsioone talitseda, sest tal ei ole selleks sisemist tugevust ega kogemusi.
Viha varjuküljed
Kui inimene vihastab kergesti, võib see kaasa tuua mitmesuguseid probleeme. Esiteks tuleks sel juhul tõsiselt mõelda, ega su ellu pole kogunenud liiga palju pingeid. Väike annus stressi tuleb elule kasuks. See kannustab loovust, hoiab elujõudu ja annab visadust – stress võib olla motiveeriv ja edasiviiv. Kui aga pinged ja äng kuhjuma hakkavad, viib see elukvaliteedi alla. Pidev ärritumine ja vihastamine tõstavad aina stressitaset, mis omakorda tõstab vererõhku, kurnab organismi ning tekitab masendust ja ärevust.
Teiseks pole sellised vihahood sugugi head sinu suhetele teiste inimestega. Kui sa kogu aeg väljendad oma viha ägedate raevupursetega, võid sellest isegi sõltuvusse jääda.
Kuidas tasakaalu hoida
Kui tunned, et vihahood hakkavad su elus liiga suurt rolli mängima, pead leidma viisi, kuidas tasakaalu tagasi meelitada.
* Mõtle nende olukordade peale, kui viimati ärritusid, ja sellele, mis juhtus pärast vihapurset. Meenuta näiteks riidu abikaasaga ja selle tagajärge: kuu aega vaikimist! Mis tunne sul sel ajal oli? Kas tundsid end süüdi olevat? Kuidas see mõjus teistele kodakondsetele? Kirjuta kõik tunded üles – need halvad mälestused võivad sul teinekord aidata end vaos hoida.
* Kujutle, et teed vihahoost ja oma reaktsioonist sellele filmi. Siis keri lint vaimusilmas tagasi ja kujuta ette samasugust olukorda, ainult et nüüd suudad rahu säilitada. Proovi mõelda järgmise raevuhoo peale, millel on sedakorda ilusam algus ja veel parem lõpp.
* Mõtted kerivad peas aina ühe ja sama asja ümber? Räägi ärevust tekitavast olukorrast sõbraga, kes ei ole asjaga seotud – nii saad probleemi rahulikult läbi arutada ja loodetavasti situatsiooni uues valguses näha.
* Raevuhood võivad olla põhjustatud sisemisest vihast. Sellise viha lahutamiseks on parim moodus kehaline koormus. Harrasta iga päev mingit meeldivat sportlikku tegevust: jookse, tee kiirkõndi, uju, käi joogas, tantsi...
Milline vihastaja sa oled?
Kõik inimesed vihastavad mõnikord, kuid olenevalt kasvatusest ja elukogemustest käitutakse vihahoo ajal isemoodi. Kui inimene ei oska raevuga hästi hakkama saada, näiteks hoiab viha enda sees või purskab selle ohjeldamatult välja, võivad kannatada nii tema tervis kui ka suhted.
Psühhoterapeut Beverly Engel usub, et ongi olemas kaks peamist tüüpi: viha seeshoidjad ja viha väljalaskjad. Nendel kaht tüüpi inimestel on lisaks erinevad vihaga toimetuleku taktikad.
Milline on sinu taktika? Võti võib olla su lapsepõlves.
Oled autoroolis ja keegi keerab sulle häbematult suunda näitamata ette. Sa
a) vannud tulist kurja ja pidevalt signaali andes proovid autost mööda minna ning talle samamoodi ette sõita;
b) ei tee midagi, sest see pole vaeva väärt;
c) jätad autonumbri meelde, juhuks kui tahad hiljem ta käitumise kohta kaebuse esitada;
d) annad korraks signaali, teatamaks teisele juhile, et ta tekitas ohtliku olukorra, ja siis jätad asja sinnapaika.
Kui vastus on a:
sul on agressiivne vihastiil.
Usud, et sul on õigus vihane olla ja seda ka häälekalt väljendada. Teed seda tavaliselt süüdistavalt ja ründavalt: lähed endast välja ja hakkad karjuma. Hiljem võid sa oma käitumist kahetseda.
Võib-olla olid su vanemad ülikriitilised ja nii hakkasid igas asjas solvangut nägema. Ka su enesehinnang võib olla madal. Või õpetasid vanemad sulle, et viha väljavalamine teiste peale on normaalne ja vastuvõetav käitumine.
Kui vastus on b:
sul on vältiv vihastiil.
Oled mures selle pärast, mida teised sinust arvavad, ega soovi, et nad näeksid sind kui raevukat inimest. Äärmuslikul juhul võivad vältiva stiiliga inimesed oma emotsioonist – vihast – nii kaugeneda, et nad ei ole ärritusest isegi teadlikud.
Küllap kasvasid perekonnas, kus viha ja ärritumist nähti erakordselt negatiivses valguses ning nende olemasolu püüti lausa ignoreerida.
Kui vastus on c:
sul on passiiv-agressiivne vihastiil.
Sulle ei meeldi otsesed konfliktid, mistõttu suunad oma südametäie teisele teele. Isegi kui teeskled, et oled passiivne, kumab su käitumisest läbi allasurutud raev. Näiteks vihastad elukaaslase peale, kuid selle asemel et olukorda arutada või isegi ta peale karjuda, hakkad järgnevatel päevadel teda pidevalt kritiseerima ja tema käitumises vigu otsima.
Ka passiiv-agressiivsed inimesed ei õppinud lapsepõlves vihaga toime tulema, sest seda peeti kodus negatiivseks omaduseks – nii oled hakanud oma viha lahutama varjatult ja ümber nurga.
Kui vastus on d:
sul on enesekindel vihastiil.
See stiil on kõige tõhusam viis vihaga toimetulekuks. Viha ei kontrolli ega lämmata sind. Proovid oma emotsioonidega hakkama saada tasakaalukalt ja rahulikult – tänu sellele tunnetad, et teine pool kuulab sind ja saab sinust aru. Sa ei luba raevuhool areneda agressiivseks vastasseisuks.
