Viies aastaaeg

Evelin Samuel-Randvere

Palju planeerimist ja tegutsemist, kaunistamist ja käsitööd, unevõlga ja tormamist. | Juta Kübarsepp

Meie peres on viis aastaaega: need tavalised neli ja jõulud.

Eks ma olen pühade tähistamise oma kodust kaasa saanud ja lastele tahes-tahtmata, tegelikult ikka tahes, edasi pärandanud. Meie perel pole kristlikku tausta: see salati maha, see katkes, kui vanaema-vanaisa venelaste eest kahel jalgrattal läbi Eesti ära sõitsid, kaasas ainult nii palju, kui rattale mahtus, ning väike tädi Tiiu vanaisa rattakorvis. Minu lapsepõlv algas nääridega. Ema alustas ettevalmistustega juba varakult: vanaemale-vanaisale, tädile-onule – kõigile oli vaja midagi teha. Paar kindaid, villased sokid, vanaisale ruuduline flanellpluus … Pakendidki olid sama ilusad kui kaunistused. Kunagi, kui esimesed kilekotid käibele tulid, väga moes olid ning neid väsimise märkide ilmnedes sirgemaks triigiti, oli üks kingitus pakitud ka onu Raivo joonistatud pildiga kilekotti. See tegi mulle palju rõõmu.