Naadi rikkus seisneb eeskätt C-vitamiinis, mida 100 grammis leidub keskmiselt 100 mg, mida peetaksegi mõistlikuks päevanormiks ja mida üle talve hoitud köögiviljad enam ei paku. Ent 100 grammi naadilehti on mahult suur kogus ja selle vitsutamiseks läheks tarvis veiseisu, pealegi ei käi neelud naadi järele iga päev. Kui lisaks sellele leida aiast noori võilille- ja kõrvenõgeselehti, lisaks alles tärganud nurmenukku, saab neid näiteks salatiks kokku segades C-vitamiini omajagu.
Peale selle peidab naat endas tibake E-vitamiini ja rohkesti karotenoide, mida on 100 grammis sama palju kui 100 grammis porgandis. Kui nii palju porgandit ära süüa pole mingi kunst, siis naadilehti küll. Väheke annab naat ka rauda, kaaliumi ja teisi mineraalaineid, samuti kiudaineid ja eeterlikke õlisid.
Veel on omistatud aiapidaja vaenlasele võime kehast välja viia liigset vett ja kusihappesoolasid. Seega võiksid eeskätt podagrahaiged juua kuuridena teed: nädal järjest ja sama palju vahet.
Korrapärane naaditee joomine võtvat vähemaks valu nendel, kellel on mõni krooniline põletik, nagu reuma, podagra või radikuliit. Ka see tuleb omal nahal järele proovida. Nagu seegi, kui valutavaid liigeseid õlitõmmisega määrida.
Toidutaimena üksi ja koos teistega
Noored naadilehed sobivad värskeks salatiks omaette või näiteks koos võilille, kõrvenõgese, jänesekapsa ja köögiviljadega. Säärane segusalat tuleb kohe pärast valmistamist ära süüa, sest seistes selle maitse halveneb.
Naadist saab keeta samamoodi suppi nagu spinatistki, samuti passivad hakitud lehed kotleti, omleti ja hautise sisse. Enne paar minutit keevas vees hoitud peenestatud naat olevat maitsev kodujuustu või kohupiima lisand. Eriti hea fantaasiaga kokkajad on keetnud esimestest rabarberivartest ja naadist moosi. Huvitav, mis maitse sellel on? Küllap hea.
Igal juhul teeb naat toidu veidi tervislikumaks ja paremini seeduvaks – kõhu sõber seega kindlasti.
Ettevaatust! Värsket naati ei või süüa kõhunäärme- ja sapipõiepõletiku ajal (teed aga võib juua).
