Kui meeleolu on positiivne, toimib ka aju vilkamalt. Positiivne stress tuleb kasuks, kuid pikaaegse stressi ja ülekoormusega võib mälu hakata alt vedama.
Tööstressi all kannatavate keskealiste arv on kasvanud, seda on näha ka psühholoogide ja psühhiaatrite pikkadest järjekordadest.
Kui juba keskeas hakkavad asjad meelest minema, siis peaks järgi mõtlema, millest see võib tulla. Paljud aktiivsed inimesed tegelevad paljude asjadega korraga ja hajutavad ning killustavad oma tähelepanu. Selleisel juhul peaks vähendama oma töid ja tegemisi, panna asjad tähtsuse järgi järjekorda ja leidma aega, et ennast välja lülitada, sest aju tahab puhata.
Kõik meelepärased tegevused, mis vajavad keskendumist ja intellektuaalset pingutust aktiveerivad ajurakke.
Ajule meeldib vaheldus. Aeg-ajalt peab proovima midagi uut, selle asemel, et teha iga päev täpselt samasuguseid asju.
Aju õppimisvõime säilib ka vanas eas, sest närvirakud on võimalised ka vanas eas looma uusi ühendusi. Vaheldust võib tekitada rutiini rikkudes, näiteks minna tuttava tee asemel kõrvalteid mööda. Looduses käimine, käsitöö, aiatöö, keelte õppimine, pusle kokkupanek, ristsõnade ja sudokude lahendamine annavad ajule parajalt tööd.
Sotsiaalne aktiivsus ja suhtlus hoiab aju aktiivsena. Inimene on sotsiaalne olend ja üksindus sobib vähestele. Uuringud on näidanud, et üksindus lisab mäluhaiguste riski. Sotsiaalne aktiivsus on eriti tähtis just sel perioodil, kui inimene jääb pensionile ja kaob ära töökollektiiv. Suhtlemine teiste inimestega annab tuge, teadmisi ja kindlustunde. See leevendab stressi ja annab toimetuleku tunde. Ka harjumuste muutmine ja spordiga tegelemine on lihtsam koos sõpradega.
Ajule annab tegevust ka uute inimestega tutvumine, näiteks mõne uue harrastuse kaudu.
