Ühist laenuvõtmist planeerides peaks elukaaslased esiteks põhjalikult analüüsima oma pere eelarvet: sissetulekuid, mõlema poole juba olemasolevaid kohustusi ning sääste. Selle põhjal saab otsustada, kui suur laen ja eluase on jõukohased. Lähtuda tuleks põhimõttest, et soetatav kinnisvara peaks vastama pere vajadustele.
Noorte esimene ühine kodu ei pea ilmtingimata olema neljatoaline ridaelamuboks, hakkama saab ka väiksemal pinnal, eriti siis, kui peres veel lapsi ei ole. Samuti on ruutmeetritelt väiksema korteri ülalpidamiskulud soodsamad. Näiteks laenuvõime piiril soetatud korteri ülalpidamiskulud võivad olla suuremadki kui igakuine laenumakse. Kindlasti ei tohi lähtuda vaid emotsioonidest ja osta uut kodu sauna, huvitava disainiga köögimööbli või ainulaadse tapeedi pärast.
Laenusaamise eelduseks on see, et inimesel on stabiilne sissetulek, millest ta suudaks laenu igakuiselt tagasi maksta ja katta ka muud jooksvad väljaminekud (kommunaalkulud, kulutused toidule ja transpordile jms). Enne laenuvõtmist tuleks hinnata, kas sissetulek on piisav, et kohustuste kõrval jääks ruumi ka muu jaoks, nagu reisimine ja meelelahutus.
Kui kahe töötava noore sissetulekud on kokku umbes 2000 eurot kuus, ei tohiks mugava äraelamise nimel ületada kodulaenu tagasimaksed sellest 20–30% ehk 400–600 eurot. Kodu ostmine laenuga nõuab enamasti omafinantseeringut, seega võiks aegsasti mõelda, kuidas sissemakseks raha koguda. Noore pere kogumisvõime on kõige parem enne laste sündi, mil kahe töötava inimese sissetulek võimaldab rohkem paindlikkust.
Kinnisvara ostu puhul ulatub omaosalus vähemalt kümne protsendini hinnast. Näiteks 70 000 eurot maksva korteri puhul ulatub omaosalus 7000 euroni ja sellise summa kogumine võtab aega. Palju on abi, kui noortel on varasemast juba üht-teist säästetud või saavad lähedased omafinantseeringuga aidata.
Enne laenulepingu allakirjutamist tuleb läbi mõelda ka mustemad stsenaariumid. Näiteks, mis saab siis, kui üks partneritest kaotab töö või sissetulek ajutiselt väheneb? Kuidas lahendatakse laenu tagasimaksmine ning kinnisvara jagamine, kui elukaaslased lähevad lahku? Ka elukaaslase surma puhul jääb teine osapool nii vara kui ka laenukohustusega üksi. Kas mõlemal laenuvõtjal on valmisolek soetatavat kinnisvara üksi majandada ja laenu tagasi maksta? Need on küsimused, mis peaksid vastuse leidma enne laenulepingule allakirjutamist. Sama tähtis on kokku leppida kahe peale soetatud kinnisvara omandisuhe ehk see, kui suur osa korterist kummalegi osapoolele kuulub. Sõltumata omandi suurusest ja osapoolte igakuisest rahalisest panusest, tuleb ühise laenu puhul meeles pidada, et lepingust tulenevad kohustused kuuluvad võrdselt mõlemale laenusaajale.
Peresiseste finantsasjade puhul on alati midagi, mille rahasse ümberarvestamine on keeruline, kui mitte võimatu, kuid mis pere heaolu seisukohast on sama oluline kui laenumakse õigeaegne tasumine. Kes oskab öelda, kui palju maksab laste eest hoolitsemise, koduste tööde ja majapidamise ülalhoidmise töötund? Kahjuks jääb tihti ühiselt laenu võttes tähelepanuta solidaarsusprintsiip, mille järgi kohtleb pank mõlemat laenusaajat võrdselt ja see tähendab, et panga silmis on mõlemad laenusaajad võrdselt vastutavad laenu tagasimaksmise eest. Ja seda sõltumata sellest, kelle kanda on peresisese kokkuleppe alusel laenu tagasimakse ja kes toob söögi lauale.
Nagu iga teise finantskohustuse võtmise puhul, on ka ühiselt laenu võttes oluline lugeda laenuleping põhjalikult läbi ning teha endale täielikult selgeks selles sisalduvad kohustused, õigused ja vastutus. Teadmatus ei vabasta hiljem kohustuse täitmisest kumbagi osapoolt.
Oma esimese kodu soetamine laenuga seob perekonna pikaks ajaks finantskohustusega. See nõuab põhjalikku eeltööd nii planeeritava kohustuse suuruse ja laenuperioodi pikkuse, olemasolevate säästude, võimalike tagatiste kui ka mustade stsenaariumite analüüsimise osas. Vaja on eristada oma soove tegelikest vajadustest ja võimalustest. Seejuures annavad suurema kindlustunde peresisesed kokkulepped ja mõistmine, et laen on ühine kohustus, millesse kõik võrdselt panustavad.
