Alles see oli, kui tuli 3D, ja siis see juba kaduski. Praegu on arendusrahad suunatud pigem 4K- ja Smart-funktsioonide täiustamisele. Kuidas peaks tavaline inimene telerit valima? Suured elektroonikapoed suunavad kliendi alati suurima ja kalleima poole. E-poodides, kust saaks sama toote märkimisväärselt soodsamalt, pole tihtipeale piisavalt infot ja klient ei tea, mida tuleks hea valiku tegemiseks küsida. Teeme siinkohal selgeks, millised on peamised kriteeriumid, mida peaks teleri ostul jälgima.
Mida suurem, seda uhkem?
Teleri suurus on kindlasti esimene asi, mis telerihuvilisel silma jääb. Kui poes on kõrvuti 32- ja 65-tollise ekraanidiagonaaliga telerid, ei teki tunnet, et see väiksem võiks hea olla. Seda isegi siis, kui teie tuppa oleks 32-tolline täiesti sobiv.
Kuidas siis ikkagi sobiva suurusega teler valida? Igale inimesele tema maitse ja ka rahakoti järgi! Kui teie praegune teler on näiteks 42'', kuid naabril on juba 47'', siis pole parata – peate valima ikka suurema, näiteks 55''. Kui teid aga naabriga võistlemine ei köida, lähtuge reeglist, et televiisori vaatamiskaugus võiks olla umbes 2,25 korda ekraani diagonaal sentimeetrites. Ehk siis kui teler on 140 cm diagonaaliga (55''), võiks vaatamiskaugus olla 2,25 x 140 = 315 cm.
HD, Full HD ja UHD
Kui suurus paistab silma ka telerit sisse lülitamata, siis resolutsioonist saab aimu vaid töötava teleri puhul. Praegu on käibel kolm peamist ekraani lahutusvõime klassi. Kõige hiljutisem lisand on 4K või UHD ehk siis pikalt lahti kirjutades Ultra High Definition (ultra kõrge lahutusvõime).
HD Ready või lihtsalt tähepaariga HD tähistatakse resolutsiooni 1388 x 768 pikslit. See tähendab, et teler kuvab 1388 x 768 pikslit, kusjuures teleri suurus ei mängi rolli: resolutsioon HD Ready võib olla nii 22- kui ka 42-tollisel teleril.
Tähtis on aru saada, et mida vähem on piksleid, seda teralisem on pilt. Eriti häiriv ongi madal resolutsioon suurtel ekraanidel, sest pikslid jaotuvad ekraani peale nii ära, et pikslitihedus näiteks ühe ruutsentimeetri peal jääb väga väikseks.
Full HD on praegu standard. Piksleid on sel juhul juba 1920 x 1080 ja üldjoontes ei soovita mina kellelgi enam osta telerit, millel on vähem kui Full HD resolutsioon. Suurem osa DVD-filmidest, Youtube’i videotest ja ka Netflixist edastatakse Full HD kvaliteedis. Seega on teil selle hea videokvaliteedi nägemiseks vaja vähemalt Full HD ekraanilahutusega telerit.
UHD või 4K on kaasaegseim ekraanilahutus – 3840 x 2160 pikslit. Kui soovite suurt telerit, mida vaadata kodustes tingimustes, tasub vaadata pigem UHD-resolutsiooniga telereid. Alates 55'' on UHD ainuõige, sest väiksema resolutsiooni puhul on pilt lähemalt vaadates teraline, kuna pikslitihedus on madal.
UHD peamine probleem on jätkuvalt piisava koguse sisu leidmine. Pole väga palju allikaid, kust seda suurepärast 4K eraldusega videot näeks. Nüüd ka Eestis kättesaadav Netflix pakub UHD-kvaliteedis mõningaid teoseid – hetkel kokku 26 erinevat sarja või filmi, näiteks populaarne "Kaardimaja" (House of Cards). Samuti aitab hädast välja Youtube, kust leiab rohkelt 4K-kvaliteedis videoid. 4K-kvaliteedis videot suudavad filmida ka mitmed uued telefonid –näiteks iPhone 6S, Samsung S6 ja S7, Sony Z5 ja LG G4. Seega pole koduvideod super-resolutsioonis mingi probleem!
Teine boonus on UHD-telerite puhul see, et nende pilditöötlustarkvara ja võimekus suudavad harilikult teha ka tavalise Full HD pildi natuke paremaks, kuigi mitte päris UHD-ks. Seega on pilt ilusam, kui tavapärasest Full HD telerist vaadates.
Kas pilti ka näitab?
Pildikvaliteedi indeks, kaadrivahetussagedus ja liikumiskompensatsioon on kõik sama omaduse terminid, näidates, kui hästi oskab teler liikuvat pilti vaataja silme ette manada. Paar aastat tagasi kasutati mõistena vaid kaadrivahetussagedust ja selle ühikuks olid hertsid. Siis oli hea, kui teleril oli hertse rohkem kui 200, ja sel juhul polnud liikuval pildil üldjoontes suurt viga.
Kuna hertside arvutamisel mindi liiga loovaks (arvesse ei võetud ainult LCD-paneeli reaalset kaadrivahetussagedust, vaid ka protsessori võimekust), siis nüüd ei näidata tootjate andmetes valdavalt enam hertse, vaid muid mõõte. Samsungi ja LG tootevalikus on kasutusel numbrilise väärtusega pildikvaliteedi indeks (PQI), mis annab võimaluse kaht erinevat toodet võrrelda, kuid iseenesest ei anna mingit infot selle kohta, mida täpselt mõõdetud on.
Sony ja Philips kasutavad oma telerite pildi liikuvuse iseloomustamiseks jätkuvalt hertse ning nende väärtus varieerub 100–2000 hertsi vahel vaatamata sellele, et LCD-paneelid on puht füüsiliselt võimelised edastama vaid 200 hertsist pilti.
Tark teler
Kui teler on õige suuruse ja piisava resolutsiooniga ning näitab ka head pilti, siis mida sellest vaadata saab või mida muud sellega teha saab? Appi tuleb nutimaailm. Interneti baasil meelelahutus on vaid sõrmeotste kaugusel. Mängi mänge, sirvi veebi, kasuta erinevaid äppe filmide ja videote vaatamiseks ning ühenda teler tahvli või nutitelefoniga.
Nutikaid lahendusi on erinevatel tootjatel mitmeid. LG kasutab enda Web OS’i, Samsung Tizenit, Philipsi ja Sony kallima otsa mudelid on saanud endale Androidi baasil tarkvara, mis peaks suurendama nutitelerite kasulikkust, sest tänu Androidi ökosüsteemile on saadaval tuhandeid kasulikke rakendusi.
Aga miks siis ikkagi on nutikat telerit vaja? Ikka selleks, et kasutada mugavalt telerile mõeldud funktsioone. Näiteks vaadata Youtube’ist videoid – suure tõenäosusega tegite seda varem kas telefonist, sülearvutist vms. Kui teil on suur ekraan juba kodus olemas, võiks selle potentsiaali ära kasutada ja vaadata näiteks muusikavideoid või Youtube’i saateid otse telerist. Valdavalt on selleks nutiteleritesse sisse ehitatud eraldi rakendus, mis töötab piisavalt hästi.
Veebilehtede sirvimine läbi teleri pole teab mis meelakkumine, sest telerites kasutatavad protsessorid on ikkagi aeglased, kuid häda pärast saab avada Postimehe veebilehe ja visata pilgu peale viimastele uudistele. Saadaval on ka lihtsamad mängud ja erinevate rakendustega saab ligipääsu tasuta filmikogudele.
Nagu mainitud, on Eestis nüüd ka Netflix, mis toob koju kätte hea kvaliteediga filmi- ja sarjavaliku. Nutiteler annab võimaluse edastada ka oma nutitelefonist või tahvlist salvestatud videot või näidata reisipilte. Ja seda kõike ilma juhtmeid ühendamata!
Nutitelerid ei ole läbinisti positiivsed – probleeme kipub valmistama see, et riistvara vananeb võrdlemisi kiiresti. Teler näitab küll pilti samamoodi edasi, kuid nutilahendused võivad näiteks nelja aasta möödudes olla ajale jalgu jäänud. Sellest tulenevalt lõpetatakse nende toetamine ja võib juhtuda, et ühel päeval ei tööta enam teie Youtube’i rakendus, mida igapäevaselt kasutanud olete.
Nutiteleri alternatiiviks pakutakse mitmeid lisaseadmeid, mis muudavad n-ö rumala teleri nutikaks. Üheks heaks näiteks on Google Chromecast, mis on juhitav nutitelefoni või tahvelarvutiga. See väike ringjas seade ühendub teleriga läbi HDMI-pistiku, võtab voolu USB-pistikust ja ühendub WiFisse selleks, et tuua teieni Youtube, Netflix ja muud kasulikud rakendused. Selle lahenduse hind on Eestis umbes 55 €. Apple’i fännidele on alternatiiv Apple TV hinnaga 180 €, kuigi see on ka veidi põhjalikum seade.
Kõlarite jaoks pole ruumi
Kahjuks on ilusate õhukeste LED-telerite tootmisega kaasnenud üks ebameeldiv kõrvalnäht. Nimelt pole õhukesse telerisse võimalik paigaldada häid kõlareid – nendeks pole lihtsalt piisavalt ruumi. Kõlarid on valdavalt suunatud teleri taha ja need on väga väikesed. Olukorda on proovitud parandada eraldi madalsageduskõlari paigaldamisega teleri korpusesse, kuid suurt efekti pole see andnud. Heli on õhuke, kile ja nõrk.
Ärge üllatuge, kui teie ilus uus teler teeb koledat häält. Soovitan juurde osta kas täismahus mitme helisageduskanaliga võimendi ja kõlarikomplekti või siis soundbar’i koos subwoofer’iga, mis heli poole normaalsemaks teeb ja tegeliku kodukino tunde annab.
Popid omadused
Vaid loetud aastad tagasi oli telerite juures kõige popim funktsioon 3D. Nüüd on asi sealmaal, kus tootjad on vähendanud oma uutes tooteseeriates 3D-telerite osakaalu dramaatiliselt ning näiteks Samsung ja Philips on väitnud, et 2016. aasta seeriasse ei tule ühtegi 3D-võimekusega telerit. Sarnaselt 3D-ga tundub, et hetkel on selliseks moehulluseks nõgusate ekraanidega telerid. Idee selle taga on, et suur nõgusa ekraaniga teler tekitab tunde, et oled filmis sees.
Ka kinoekraanid on nõgusad ja sellest tulenevalt on ekraani ääred silmast samal kaugusel. Kuid kinoekraanid on tavalise televiisoriga võrreldes märkimisväärselt suuremad isegi vaatamiskaugust arvestades. Seega on kodune nõgus ekraan pigem n-ö viimane moeröögatus, kui praktiline kaalutlus parimaks filmielamuseks.
