Miks mõned inimesed suudavad ebameeldivas olukorras rahulikuks jääda, teised aga lähevad närvi? Ei, rahulikud inimesed ei ole superflegmaatikud, nad lihtsalt teavad, kuidas stressirohkes situatsioonis hakkama saada.
Mida teha, kui väike laps köhima hakkab? Kas ema võiks sellesse rahulikult suhtuda või tuleks hakata titale kibekiiresti ravimeid andma? Mis võiks olla märgiks, et nüüd peab arsti abile lootma?
Kõigil meil on mõni saladus, olgu see väike või suur. Hea saladus teeb tuju rõõmsaks, mõni aga tekitab pingeid ja sunnib mõtlema, kas on seda mõistlik ainult endale hoida või jagada.
Kui uksed pauguvad, asjad lendavad ja tuju kerib sekundite vältel edasi-tagasi, siis on kätte jõudnud puberteet. Kuid kas alati on olukord ikka nõnda hirmutav? Kuidas peaksid käituma teismelise vanemad?