Väga vähe on aga tähelepanu pööratud inimese enda põhjustatud probleemidele ehk siis kaasaegsete ravimite või erinevate puhastusainete mõjust loodusele ja eelkõige veele. Nimelt ei suuda reoveepuhastusjaamad vett bioaktiivsetest ainetest täielikult puhastada. Bioaktiivsete ainete all mõtleme lisaks antibiootikumidele ja hormoonidele kõiki teisi aineid, mille ülesanne on mingeid elusolendeid hävitada (biotsiidid, seebid, pesuained, tualetipuhastusvahendid jt).
Üht või teistpidi satuvad need ained ikka vette, põhjustades lõpuks oi-oi kui palju pahandust. Kui puhastusvahendi ülesanne on tappa kõik bakterid, siis sama teevad puhastusvahendid ka veekogus.
Bakterid on aga veekogus toiduahela esimene lüli, mille hävides jäävad teised lülid toiduta, lõpetades kaladega. Teiseks aitavad bakterid veekogudel isepuhastuda.
Maailmas tarbitakse tohutul hulgal antibeebipille ja muid hormoone. Keegi ei tunne veel nende pikaajalist mõju organismile, aga veele on nad juba mõju avaldanud. Nimelt sisaldavad veekogud juba praegu uskumatult palju naissuguhormooni, mille tulemusena vastavalt Ameerika uuringutele on näiteks isastel kaladel hakanud arenema mari või siis sünnivad mereelukad sootutena, põhjustades lõpuks erinevate liikide väljasuremise.
Hollandis leidis näiteks aset juhtum, kus emisefarmis ei sündinud enam põrssaid. Uurimise tulemusena avastati, et suhkrupeedisiirupist toodetud jõusööt sisaldas antibeebipillide jääke, mis töötas ka sigade peal sama hästi kui ette nähtud.
Peedipõldu oli nimelt kastetud reoveega, mis ei olnud bioaktiivsetest ainetest puhas. Hormoone sisaldavad veel ka astma- ja nahahaiguste ravimid, samuti söövad hormoone sisse sportlased. Antibiootikumide abil saame jagu sellistest varem surmaga lõppenud haigustest nagu koolera, siberi katk, tüüfus, süüfilis jt. Ravimiteta ei saa tänapäeval hakkama ei inimesed ega loomad.
Mõned ravimid lagunevad organismis, teised jällegi väljuvad kas muutumatul kujul või metaboolidena ning jõuavad lõpuks reovette. Arvatakse, et mingi aja pärast lagunevad kõik ravimijäägid iseenesest, aga osade puhul võib see aeg osutuda nii pikaks, et enne suudavad nad looduses väga palju kahju teha.
Looduse ringilusest jõuab kõik inimeseni
Antibiootikumid võivad liikuda mullast taimedesse ja sealt inimeste või loomade toidulauale, hävitada mulla mikroorganisme või muuta need ravimiresistentseks. Väetamine ravimijääke sisaldava reoveesette või sõnnikuga on arvatavasti üks bakterite ravimiresistentsuse põhjusi.
Reoveesettest valmistatud kompostväetist kontrollitakse enne turule lubamist, kuid kui palju kontrollitakse tegelikult sõnnikut? Sõnnik laotatakse põllule tavaliselt ilma kompostimata, seega ilma baktereid hävitava temperatuuritõusuta. Esiteks ei ole seal kontrollitud ei raskemetallide, parasiitussimunade ega kolilaadsete bakterite sisaldust. Ja kui juhtub, et samas laudas on loomad saanud antibiootikumiravi, võivad põllule jõudnud bakterid olla antibiootikumide suhtes resistentsed.
Samamoodi nagu ei saanud Hollandi emised enam hormoonijääkide tõttu tiinestuda, võivad ravimijäägid koguneda mulla kaudu taimedesse, mille inimene või loom lõpuks ära sööb. Taimkatseid on korraldatud kartuli, porgandi, lehtsalati ja nisuga, millest selgus, et kartul, porgand ja salat võtsid ravimijääke paremini endasse kui nisu. Lõpuks sõltub kõik kogustest, kui palju halbu asju endale sisse sööme, sest lisaks antibiootikumidele tarbivad inimesed veel ka vähiravimeid, südamerohtusid, antidepressante jpm.
Kõik eelnev on loomuliult must stsenaarium, aga kuna ravimijääkide sisaldust vees ega kompostis ei mõõdeta ega peagi seaduse järgi mõõtma, siis on kõik tulemused võimalikud. Elu on ikkagi õnnemäng, kui veab, ei juhtu midagi! Vähemalt saame ise vähendada riske oma tervisele. Vee aitavad bioaktiivsetest ainetest tõhusalt puhastada erinevad filtrid.