Manuel J. Smith ütleb oma raamatus: “Kui ütlen „ei“, tunnen end süüdi“, et „ei“ peaks olema „püha sõna”. Mida selle all täpsemalt mõelda? Eelkõige austust iseenda ja teiste suhtes. Psühhoteraapias räägitakse palju piiridest. Piirid võivad olla kas läbilaskvad või jäigad. Mõned meist ei ole oma piiridest eriti teadlikud, need võivad olla hajusad või isegi läbilaskvad. See tähendab, et me võtame kriitikavabalt endasse kõike, mida teised inimesed meile „sisestavad“.
Teised teavad küll hästi, kuidas iseenda eest seista, võib-olla kohati liigagi jõuliselt, kuid nad võivad läbi kukkuda teiste inimeste piiride austamisel. Mõned nende seast ei tule emotsionaalselt üldse toime olukordades, kus inimesed nende ümber, eriti lähedased (partner, lapsed) seisavad endi vajaduste eest, ütlevad välja oma arvamuse, väljendavad oma tundeid, kehtestades seeläbi oma isiklikke piire. Mida selgemalt ja tajutavamalt neid piire teise osapoole poolt sõnastatakse, seda rohkem seesmiselt kildudeks kokku kukutakse.
Olete ehk juhtunud nägema või isegi osalema suhtesituatsioonides, kus täiskasvanud naised või mehed käituvad ühtäkki nagu kolmeaastased liivakastis ning väljendavad suutmatust tulla toime oma pettumustunnete ja frustratsiooniga?
Võib-olla olete pärit lapsepõlvekodust, kus keegi teie pere täiskasvanutest käituski sellisel moel ning andis teile pidevalt mõista, nagu teil puuduks õigus oma vajadustele või tunnetele? Teil nagu ei tohtinudki olla oma piire ja ruumi. Ilmselt pani see tundma teid teisejärgulise ja tähtsusetuna ning te õppisite oma tundeid ja vajadusi varjama, teise inimeste tunnete, tujude ja vajaduste järgi kohanduma. Võib-olla kaotasite aeg-ajalt üldse kontakti sellega, kes te ise olete, mida teie vajate, mis teid õnnelikuks või kurvaks teeb?
Hirm valmistada teistele pettumust
Hirm kurvastada oma vajaduste eest seismisel kedagi teist, teile olulist inimest (oma ema või isa ja täiskasvanuks saades oma abikaasat) või isegi kellelegi neist seeläbi pettumust valmistada, võis ja võib seniajani tunduda valdav ja selline teguviis ise täiesti lubamatu.
Kui me tuleme lapsepõlvest, nagu äsja kirjeldatud, siis õppisime suure tõenäosusega varakult selgeks, et meie vajadustele ei ole kohta, meil nagu ei olekski õigust enda tunnetele ja mõtetele ning ainus viis ellujäämiseks on ennast teiste inimeste järgi painutada. Teistele meeldida püüdmine võis selliste lapsepõlvelugude tulemusena kujuneda peamiseks kaitsekäitumiseks. Olles kogenud oma lapsepõlves midagi sellist, kuulume me kahtlemata nende inimeste hulka, kelle jaoks „ei“ ütlemine nõuab tohutut eneseületust, see võib tunduda isegi ohtlik. Paljud tulevad lapsepõlvest täiskasvanuellu uskumusega, et enda vajaduse defineerimine väärib karistust, ehk võib-olla isegi kogukonnast väljaheitmist, ehk siis meid võidakse sellepeale hüljata. Mis võib olla sellest hirmutavam? Me oleme läbi kogu oma inimeksistentsi kogenud, et me ei jää üksinda ellu, me peame kuuluma kogukonda, gruppi.
Me vastutame ise oma vajaduste eest
Nii nagu igaühe vastutus meist on saada teadlikuks oma vajadustest, õppides oma vajaduste eest seisma, on oluline ka iseenda piire tajuda ning vajadusel neid kaitsta. „Ei“ öeldes võtame me vastutuse iseenda terviklikkuse ja tervete valikute eest. Meie suhtetervisele on hea, kui me samavõrd kindlameelselt õpime kaitsma ka oma suhteruumi, lubamata seda risustada asjadel ja teemadel, mis ei peaks sinna kuuluma.
See ei ole alati lihtne, sest on olukordi, mil me tunneme, nagu meil ei jääks midagi muud üle, kui enda vajaduste eest seismisel teistega konfliktidesse ja võitlustandrile asuda või teisalt, iseenda vajaduste nimel kontaktist, mõnikord isegi suhtest välja astuda. Seda juhul, kui me ei näe alternatiivseid viise ega võimalusi, kuidas valida iseennast, jäädes teise inimesega samal ajal turvaliselt suhtesse.
Mõnede jaoks on üsna lihtne öelda „ei“ oma kaasale, samal ajal kui kõik teised väljaspool paarisuhet (sõbrad, sugulased) on ära teeninud tunduvalt mõistvama suhtumise ja toetuse, kasvõi meie eneste aja, energia, une ja kodurahu hinnaga.
Kui meie ei õpi ütlema „ei“, siis teeb seda ühel päeval meie eest keegi teine, näiteks meie abikaasa või saadab meie keha meile sõnumi, et ta ei ole enam nõus funktsioneerime sellise pideva pinget ja stressi all, kuhu me ennast oma „heatahtlikkusega“ asetanud oleme.
Kuidas öelda turvaliselt „ei“?
Juhul, kui oleme otsustanud leida võimalusi oma ellu muutuste toomiseks, siis tasub vaadata enda ümber ning avardada oma suhteteadlikkust. Suhteid uurivad teadlased on avastanud erinevaid võimalusi, et jõuda parema suhtlemiskultuurini, harmoonilisemate pere- ja paarisuheteni, terviklikuma enesehinnanguni. Näitena võib tuua Eesti üha rohkem populaarsust koguvad PREP-suhteprogrammid, („Minu suhe on minu kätes“ või „Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm“), aga on veel palju teisi võimalusi.
Me võime küsida, mis on suhtekoolitustel pistmist minu oskusega öelda „ei“ ? Vähemalt niipalju, et omal ajal me kaotasime selle oskuse (võib-olla, et ka iseenda) suhetes oma lähedaste ja oluliste inimestega. Kui me ei õpi täna toimetama teisel moel, siis see jääbki meil omandamata. Kuidas me seda siis õppida saame? Eks ikka oma suhete kaudu.
Aeg-ajalt tasuks endale sõbralikult meelde tuletada, et egoist ei ole mitte see, kes seisab oma vajaduse ja piiride eest, vaid see, kes ebaõnnestub teise inimeste vajaduste ja piiride austamisel ning aktsepteerimisel. Teisisõnu, kui me kirjeldame armastatud inimestele, oma lähedastele enda soove ja vajadusi, siis tasuks meie poolt anda neile ka piisavalt ruumi ja valikuvabadust, lubades neilgi öelda vajadusel „ei“. Seeläbi me austame nii iseennast kui ka teist inimest tema valikutega.
Heades suhetes on oluline õppida ütlema „ei“, kuid pigem tasuks püüelda „jaa“ poole.
PREP-programmide lisainfo ja registreerumine koolitustele: vaata siit.
