David R. Montgomery kirjutab raamatus „Muld: Tsivilisatsioonide häving“ muldade ja inimeste (tsivilisatsioonide) käekäigu seostest, mida inimkond on pidanud õppima läbi maaharimise valusate õppetundide. Teos kirjeldab kõiki neid erinevaid erosiooni vorme, mis looduses esinevad, ning inimese enda jõulist tegevust, mille tulemus on sageli drastiline. See raamat annab suurepärase ülevaate, mida tähendab mullaerosioon sellises mõõtmes, kui kaalul on inimese enda heaolu ja elu.
Teaduslikult tähendab erosioon mullakadu nii tuule, vee ärakande kui ka maa vale kasutamise tagajärjel. Erosioonist haaratud muldi näeb järskudel nõlvadel, eriti mägedes ja piirkondades, kus sajab rohkem kui Amasoonias ning metsaraie on ulatuslik. Muide, ka meie oma mullad on kohati väga õrnad, vajades taimkatet ja juurte ankurdamist, et püsida seal, kuhu kuuluvad.
Heade veinide poolest tuntud Galiitsias (Ribeira Sacra piirkond) olid juba enne keskaega ehitatud risti mäenõlvadega kividest terrassid, et võidelda erosiooni vastu ja kasutada seda maad erinevate kultuuride viljelemiseks. Nii on viinapuude kasvatamine nõlvadel ka väga hea pinnase stabiliseerimise võte. Juured ankurdavad selle ja hoiavad paigal. Viinapuid on istutatud mäenõlvadele ka Eestis, näiteks Murimäe talus.
Erilise olemusega
Erodeeritud mullad on anormaalse arenguga mullad, s.o nende tekke tingimused ei ole tavapärased. Muldade klassifikatsiooni järgi kuulub nende alla 13 erinevat liiki. Erodeeritud muldi leidub kallakulistel aladel, kus esineb pindmise mullakihi ära- või pealeuhet sademeveega. Samuti kohtab neid lammialadel, kus tulvavee mõjul kuhjuvad setted. Selline pinnas on väga viljakas ning sobib hästi taimekasvatuseks, kuid on harimisõrn. Erodeeritud muldi võib leida ka perioodiliselt üleujutatavatelt rannikualadelt ning puistangu või eemaldatud muldkattega aladelt.
Erodeeritud mullad moodustavad 1,2% kogu Eesti muldkattest ja 3,1% põllumaadest. Iseäranis rikkad on erodeeritud muldade poolest Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik, samuti Kagu-Eesti lavamaa (Tartu, Põlva, Vastseliina) ja Sakala kõrgustik (Viljandi, Abja, Tõrva). Nende muldade osakaal on suur (üle 20%) Haanja, Kasaritsa–Ruusmäe, Otepää, Kambja–Keeni, Haabsaare ning Karula ümbruses.
Maastikul esinevad erodeeritud mullad koos ülevaltpoolt allapoole uhutud ehk reljeefi madalamatel osadel asuvate deluviaalmuldadega ning erodeerimata leostunud, leetjate, näivleetunud (kahkjate) ja leetunud muldadega. Nii on madalamal maastiku osal sügava huumushorisondiga muld, mida on sageli raske harida. Sealsamas levivad ka niiskusrežiimist mõjutatud turvastunud glei- ja madalsoomullad, kusjuures viimased on hoopis harimisõrnad.
Oluline hoolimine
Erodeeritud mulda aitab püsivaks muuta eelkõige taimede kasvatamine, sest nende juured ankurdavad mulla. Siis pääsevad juurte vahele toimetama ka mullaelustiku esindajad. Hea on eelistada pikaajalist taimkatet – rohumaad, metsa ja istandikke. Kui kallakud on järsud, on tark nendele aladele jätta puud kasvama ning vältida metsaraiet.
Erodeeritud põllumaade metsastumisel kujunevad rähksetele (karbonaatsetele) ja leostunud erodeeritud muldadele liigirikka alustaimestikuga sinilillekuusikud või -kaasikud.
Leetunud erodeeritud liivsavimuldadel kasvavad metsad on jänesekapsakuusikud. Kergema lõimisega erodeeritud leetunud muldadel on levinud pohlamännikud. Alustaimestik on seal liigivaesem, ülekaalus on puhmarinde taimed. Erosioonialal, st endistel erodeeritud põllumuldadel ja erosiooniohtlikel muldadel kasvavate metsade boniteet on kõrge (I–III). Peapuuliigiks sobib sinna nii kuusk, mänd kui ka kask.
Kui erodeeritud muldade harimisest ei pääse, siis on soovitus teha mullaharimistöid risti kallakuga. Väga tugeva erosiooniohu korral tuleb mullad terrassitada. Kuid on olemas ka sellised töövõtted nagu mätastamine, hüdrokülv ja geoteksiili paigaldamine, mis aitavad pinnast püsivaks muuta.
Erosioonist oli 2013. aastal puudutatud meie Lõuna-Eesti üks loodussümbolitest – Taevaskoja Emaläte. Paduvihma ja äikesetormi tagajärjel andsid liivakivile moodustunud muld ning kasvanud puud järele, toimus maalihe ja allika koobas varises sisse.
Kui erosiooni takistamiseks midagi ette ei võeta, kaob maailmas aastaks 2050 kasutusest 1,5 miljonit ruutkilomeetrit maad. Meil Eestis toetab riik piirkondliku mullakaitse toetusega (MULD) jätkusuutlikku erodeeritud ja turvasmuldade kasutamist, et vähendada muldade degradatsiooni.
Tegelikult sõltub erodeeritud muldade kaitse igast aiandushuvilisest, kes taimestab kallakulisi teeääri, järsemaid nõlvu ja linnades näiteks teedevahelisi alasid. Muld tänab ja jääb paigale, kasvades järgmise 2000 aastaga10 cm.
