Kõige okkalisem peenar. Okkalise istutuse keerukaim võrrand
Jüri Annist
Noorukieas oli see aiaosa üsna nägus. | Jüri Annist

Kuidas kujundada okaspuudest kaunis ala nii, et aastate pärast ei peaks seal „metsaraiet” tegema?

Õigesti koostatud okaspuude istutusala on keskealisena (10–30-aastasena) ahhetama panevalt ilus. Koostamise teeb keeruliseks vaid üks „pisiasi”: sa ei suuda ette kujutada, kuivõrd suureks okkaline iludus tegelikult kasvab.

Üsna tihti tuleb ette, et ka kogenud aiapidaja on 5–10 aasta möödudes sunnitud oma okaspuudele „metsaraiet” tegema, sest asi on läinud patsikuks kätte. Enamasti tehakse hõrendamine suurt kella löömata ära. Mida kõvem taimefänn, seda vähem harvendamisest juttu tuleb, sest kes see ikka tahab oma vigu tunnistada!

Kuna nässu läinud istutustest meelsasti ei räägita, siis on tekkinudki väärteadmine, et asi see okaspuude paikapanemine siis ära ei ole: labidas kätte, paar tundi sahmerdamist ja tehtud.

 

Vaikimisi antud mõõdud
 

Miks on jäänud okaspuude suurusmõõdud „tabamata imeks”? Minu arvates on siin kaks põhjust. Suurem ja olulisem neist on aednike ja müüjate ühine vaga soov kliente suurte mõõtudega mitte ehmatada. Kuidas sa ütled ostjale, et soetatav puu kasvab 10 m kõrgeks ja 5 m laiaks. Kuhu sa sihukese müraka paned!

Aga valetada pole ilus. Selle vältimiseks on kokku lepitud, et vaikimisi antakse okastaime mõõdud sellised, mis tal on 10-aastaselt (mõnikord 15-aastaselt). Eeltoodud näite puhul oleks kirjas, et puu on 2 m kõrge ja 1 m lai. Need mõõdud ei jahmata enam kedagi. Kõik oleks tore, kuid „unustatakse” mainimata, et puu kasvab ju edasi ja edasi, ning isegi hoogsamini.
Teine põhjus kerkib esile uute sortide puhul. Keegi lihtsalt ei tea, milline see puu näiteks 50-aastasena välja näeb. Nii vana taime pole lihtsalt veel olemas, saja-aastasest rääkimata.

Ülal öeldu illustreerimiseks pakun kahte fotot hariliku elupuu (Thuja occidentalis) väga levinud sordist ’Little Gem’. Ava ükskõik milline käsiraamat või internetilehekülg, ja sealt vaatab sulle vastu pilt imearmsast kerast. Seda saatev tekst ütleb, et pildil olev taim kasvab napilt meetrikõrguseks. Teisel fotol pildistasin ma üles mõne mitmekümneaastase (täpset vanust kahjuks ei tea) ’Little Gem’i’ rea – need on vähemalt 2 m kõrged ja enamgi veel laiad. Ent nad kasvavad veel edasi!
Teeme nüüd järelduse: okaspuudele tuleb istutades jätta ruumi. Aga kui palju?

 

Millega täita tühjust?
 

Juuresolevaid pilte vaadates oled ehk nüüd valmis okaspuid hõredalt istutama, aga mitte kuidagi ei tahaks leppida praktiliselt „tühja” peenraga. Mis muud, kui tuleb nende vahele midagi sättida.

 Parim valik on võimalikult maad ligi hoidvad püsikud ehk teisisõnu pinnakattetaimed ja padjandid. Madalakasvulised sibullilled aitavad samuti peenras olevaid tühikuid täita. Kääbuskasvulised suvelilled oleksid kolmas loogiline valik. Aga kuna neid on vaja igal kevadel uuesti istutada, läheb kokkuvõttes nende pruukimine kulukaks.

Jälgi väga hoolikalt, et vahele istutatud taimed ei hakkaks okastaimedele külje alla trügima või, hoidku jumal, neile „nõjatuma”. Okaspuud tajuvad ligilitsuja kaugelt ära, solvuvad, kuivatavad ligineja poole jäävad okkad kollaseks ja poetavad vargsi maha.

Kui eemaldad pealetrügija, siis valdav osa okaspuudest ei suuda tühimikku täis kasvatada – neil puudub lehtpuudele omane regenereerumise võime. Kui okaspuud pikemaks ja kohevamaks kasvavad, on tõenäoline, et ülemised oksad vajuvad allapoole ja vähemalt osaliselt katavad okkavaba koha, aga selleks kulub mitu aastat.

 

Lehtpõõsaste head ja vead
 

Vastupandamatu kiusatus on pikkida okaspuude vahele lehtseid puid ja põõsaid. Need on värvikad ja kasvavad kiiresti, mistõttu pilt muutuks üks-kaks-kolm nägusaks. Kõik õige! Ainult okaspuudest koostatud ala võib tõesti jääda üheülbaliselt „liiga okkaline”.

Paraku on segaistutusalas taimede omavahelise tasakaalu saavutamine liialdamata öeldes kõrgpilotaaž. Lohutuseks sobib tõdeda, et lehtpuud ja -põõsad taluvad stoiliselt ümberistutamist. Järelikult võid neid vajaduse tekkides peenra hõrendamiseks mujale istutada või asendada mahukamaid väheldasematega.

 

Milline muld?
 

Järgmine küsimus enne istutama asumist puudutab loomulikult mulda: milline see peaks olema? Okaspuude erinevad liigid vajaksid ideaaljuhul erinevat kasvukeskkonda, aga õnneks saavad kõik hakkama tavalise aiamullaga.

Siiski tasub aduda, et kui neil oleks valida, siis enamik valiks happelise mulla. Mitmed, näiteks harilikud kadakad, kanada kuused ning valged ja harilikud männid naudiksid tugevalt happelist (pH u 5) mulda. Seega soovitaksin enne istutamist kaevata mulda neutraliseerimata turvast.

Muld ei pea olema viljakas. Vastupidi: paljud okaspuud on pärit kehva mullaga aladelt, mistõttu toitainete küllus on neile liiast. Meenuta kas või näiteks seda, missuguses „mullas” kasvavad looduses männid või kadakad.

 

Väldi kangaskatet
 

Lõpetuseks vastan paljude arvates kõige põhilisemale küsimusele: kas katta kogu istutusala kangaga või siis mitte. Tegelikult maskeerib esitatud „viisakas” küsimus seda õiget, aga liiga robustset küsimust: kas ma tõesti pean hakkama kogu seda ala rohima ja hooldama.

Peenravaiba koha pealt on minu kindel vastus eitav. Kuna tegemist on väga tähtsa küsimusega, siis konsulteerisin mitme suuremaid istutusalasid omava rohenäpuga. Ka nemad ei kasuta peenravaipa.

Põhjuseid, miks kangaskattest loobuda, on mitu.

* See on väga segav, kui soovid hiljem midagi ümber või juurde istutada.

* Kangas häirib tuntavalt pisielanike, õhu, vee ja toitainete liikumist mullas.

* Sul pole võimalik peenravaipa istutatud taimi normaalsel viisil väetada – on ju igati vale raputada väetist istiku juurekaelale.

* Päris kindlasti ei soovi sa, et mutid, hiired, teod ja nälkjad vaiba all turvalise pelgupaiga leiaksid.

 

Turvasmultš on parim valik
 

Kattekanga asemel kasuta mõnd puistemultši – turba- või koorepuru, puiduhaket, kiviklibu, kergkruusa, liiva, saepuru, komposti. Üldiselt peetakse edasise hoolduse mõttes mugavaimaks turvasmultši. See annab peenrale ka kõige loomulikuma ilme.

Koorepurusse, puiduhakmetesse ja saepurusse tuleb suhtuda suure ettevaatusega – nende kaudu võivad sinu peenrasse sattuda puude haigused ja parasiidid.

Rohimisest, paraku, pole pääsu nagunii. Umbrohuseemned lendavad tuule toel kohale igal juhul, sipelgad pillavad toitu pessa tassides üht-teist suvalisse kohta maha, linnud tühjendavad soolt siis, kui refleks sunnib, ja kõik see kraam läheb justkui võluväel kasvama kangast või multšist hoolimata.

Lohuta end teadmisega, et iga aastaga jääb hooldatavat pinda vähemaks: puud katavad seda oma okstega kinni ja kui sul eakaks saades selg rohimiseks liiga kangeks on edenenud, siis pole puude ja põõsaste vahel enam sedavõrd valgusküllast kohta, et vintskeimgi umbrohi kasvada saaks.

 

Soolopuuga on lihtsam
 

Kui soovid aeda istutada ühe või mitu okaspuud soolopuudena (omaette murusse), siis pole väga suurt mõttetööd vaja teha. Hinda vaid, kas valitud koht on päikeseline, on tegu osalise varjualaga või on paik täiesti varjuline.

Täiesti varjulises kasvukohas tulevad toime vähesed okaspuud. Andunud päikeselembidele on sügava varjuga asukoht lausa hukatuslik. Nii mõnelegi õrna okastikuga isendile on parimaks valikuks poolvarjuline kasvupaik.

 

Sarnased artiklid