Vanad roomlased olid kindlalt veendunud, et loorberipuusse pikne ei löö. Ajaloolase ja kirjaniku Plinius Vanema (arvatavad eluaastad 23–79) tekstide kaudu on jõudnud meieni kirjeldus, kuidas keiser Tiberius (42 eKr – 37) loobus äikesetormi ajal oma tavapärasest kroonist ja varjus loorberilehtedest valmistatud peakatte alla. Meil loorberipuid ei kasva, aga elumaja lähedusse tahaks ikkagi istutada puu, kellest piksenooled ei hooli, ning loobuda liikidest, kes välku ligi tõmbavad.
Üllataval kombel ei ole sugugi lihtne üheselt määratleda, millised puud välgunooltele meeldivad ja millised mitte. Arusaadavalt saavad tabamuse sagedamini suured puud, kes üksikuna kasvavad künka (mäe) tipus. Enamasti tabab välk puudegrupist kõrgeimat. Suures ohus on ka lagedal väljal kasvav üksik puu. On tähele pandud, et tihedamini saavad pihta veekogu kaldal kasvavad puud. Kõikidel nimetatud juhtudel pole puu liigil erilist tähtsust.
Hoolimata nendest ja veel teistestki asjaoludest, mis välgukindla puuliigi leidmiseks vajalikku statistilist materjali hägustavad, on siiski leitud, et pikne eelistab krobelise koorega tüvega puid. Siledatüvelistel olevat tuntav eelis äikesetorm ohutult üle elada. Siit loogilise edasiarendusena on välgukindlamad kuivema konsistentsi ehk väiksema mahlasisaldusega puud.
Paljud uurijad paigutavad piksekindluse edetabelites etteotsa pöögid. Järgnevad kased, vahtrad ja pihlakad. Välgunoolte suveräänseteks lemmikuteks on tammed. Sagedasti saavad tabamuse ka saared, jalakad ning männid.
