Sinilill ja ülane aias
Jüri Annist
Shutterstock

Kevadel looduse rüpes jalutades oskab mõnda lille pea igaüks nimepidi ära tunda – nood, kes kenasti sinetavad on loomulikult sinililled ja teised, kes säravvalgena pilku püüavad on teadagi ülased.

Aias ringi vaadates ei saa lilli nii lihtsa loogikaga nimetada. Puhasvalge sinilill ja siniseõieline ülane ei olegi teab mis suured haruldused. Asja lähemalt uurides selgub, et sinililled ja ülased võivad olla üsna mitut tooni õitega.

Sinililledega (Hepatica) on asi lihtsam ja selgem. Too siniseõieline kevadine silmarõõmustaja on harilik sinilill (H. nobilis), kes end kõikjal Euroopas koduselt tunneb. Ainult Inglismaa on tema poolt hõivamata jäänud.

Sinilillele on omane suur varieeruvus nii õite kui ka lehtede värvis ja kujus. Tänu sellele on aednikel õnnestunud selekteerida erinevat värvi õitega sorte. Valgeõieline sinilill on saanud nime ’Alba’ ja roosaõieline ’Rosea’. Nad mõlemad on vastupidavad, reeglina ei juhtu nendega midagi dramaatilist. Täidisõielised sordid on kapriissemad, neid kohtab aedades hoopis harvemini.

Roosade täidisõitega hariliku sinilille sort ’Rubra Plena’ on aktiivsem edeneja kui siniseõieline ’Plena’.

Rumeenias on kevadekuulutajaks transsilvaania sinilill (H. transsilvanica). Ta on harilikust sinilillest varasem, suuremate õite ja lehtedega ning armastab kuivemat pinnast. Eesti aedades on „rumeenlane“ hästi kohanenud ja meie talved teda ei murra. Ka transsilvaania sinilillel on valge-, roosa- ja täidisõielisi sorte.

Väga otsitud on hariliku sinilille ja transsilvaania sinilille hübriid keskmine  sinilill (H. x media) ’Ballardii’, millel on väga suured suitsja jumega taevasinised õied. Samadelt vanematelt on saadud ka tumedamaõielisi sorte.

Looduses pole harilikku sinilille kaua otsida tarvis – siniseid õiesilmi kohtame leht- ja segametsasaludes, põõsastikes ja puisniitudel. Ometi ei ole sordisinilillede istikuid müügil mitte päris igas aiaäris ja istikute hindki on küllalt kõrge. Põhjuseks ei ole loomulikult sinilille vähene külmakindlus, vaid hoopis tema aeglane kasvamine, pikaldane “hoovõtmine” pärast ümberistutamist ning üsnagi tülikas paljundamine. 

 

Miks ja kuidas?
 

* Sinilill istuta poolvarjulisele kasvukohale.

* Muld olgu niiskem, toitaineterikas ja nõrgalt aluselise reaktsiooniga.

* Aeg-ajalt multši sinilillepuhmikuid lehekõduga.

* Sinililli võivad kahjustada teod ja nälkjad ning naabrusesse istutatud liiga hoogsalt laiuvad taimed. Viimased lihtsalt katavad aeglaselt kasvava sinilille kinni.

* Sinililli saab paljundada jagamisega kas kevadel pärast õitsemist või sügisel. Puhmikut ei tohi lõhkuda liiga väikesteks osadeks – ebapiisava juurestikuga osad ei juurdu ja hukkuvad.

* Haruldasemat sinilillesorti ei tasu asja eest teist taga torkida. Kui ta sind igal kevadel rohkete õitega rõõmustab, siis naudi ta ilu ja ära püüa veel „paremasse kohta“ istutada.

Õitsemise aeg: varakevad, pärast lume sulamist

Kõrgus: 10–15 cm

Valgus: poolvarjuline

Muld: püsivalt parasniiske viljakas aiamuld

Ülastega tutvust sobitada on keerulisem. Erinevatel andmetel on neid 70 kuni 100 liiki. Nende seas on nii kevadel, suvel kui ka üsna sügisel õitsevaid. Ülaste õite värvus algab loomulikult valgega, liigub üle mitut tooni roosade üsna punaseni ja üle lillakate kuni siniseni. Ei puudu ka kollaseõielised ülased.

 

Kevadised õitsejad
 

Nood tavalised valged on võsaülased (A. nemorosa), kelle kõrgus ulatub 25 cm-ni. Võsaülane alustab õitsemist pisut hiljem kui sinilill. Tal on huvitavaid sorte. ’Monstrosa’ puhul ei saa aru, kus lõpevad lehed ja kus algab õis; rohelised varrelehed ja valged õiekattelehed on segunenud, mistõttu õis näib rohelise-valgekirju. ’Allenii’ ja ’Robinsoniana’ on lavendelsiniste õitega aiandusauhindu võitnud iludused.

Kõrgem (kuni 50 cm) metsülane (A. sylvestris) avab oma suured valged õied mais-juunis. Teda võib sagedasti kohata Põhja-Eesti paepealsetel, Lõuna-Eestis on ta haruldaseks eksikülaliseks.

Kolmas meie looduses kasvav liik on kollane ülane (A. ranunculoides), kelle kollased õied avanevad mais. Ka kollane ülane on võimeline sarnaselt võsaülasega katma oma kena lehestikuvaibaga puudealuseid poolvarjulisi alasid. On selekteeritud  heledama kollase õievärviga sorte, aga ka täidisõielisi.

Võsa-, mets- ja kollane ülane armastavad poolvarjulist mõnusalt niiske mullaga kasvukohta. Suvel lähevad nad ära puhkama – nende lehestik kuivab, uut kevadet jäävad mulda ootama  muguljad risoomid.

Mitmetes toonides õisi pakub aiasõbrale õrn ülane (A. blanda). See 15 cm kõrgune taimeke avab oma suured karikakralaadsed õied aprillis-mais. Õite värvus varieerub kahvatusinisest kuni üsna tumedani. Alati on siiski olemas kerge violetne varjund.

Üheks otsitumaks õrna ülase sordiks on puhasvalgete õitega ’White Splendour’. Kõige kirkama tooniga sort on valge südamikuga redispunane ’Radar’.

Hoolimata oma nimest on õrn ülane vähenõudlik, sitke ja külmakindel püsilill, kes tänu muguljale risoomile, nagu võsaülanegi, liigitub sibullillede hulka. Kirjeldatud ülaste mugulaid tasub aiaäridest küsida suve teisel poolel.

 

Miks ja kuidas?

 

* Kevadel on võsa-, mets-, kollane ja õrn ülane hoogsas elutegevuses ja neid ei tohiks torkida.

* Kui soovid, et nad kenasti kasvavad, siis ei maksa neid ka sügisel üles võtta ja mugulaid laiali istutada, nagu see paljude sibullillede puhul kombeks on. Nad saavad ise endaga kõige paremini hakkama.

 

Võsaülane: õitseb aprillis-mais, kõrgus kuni 25 cm, poolvari, niiskem muld.

Metsülane: õitseb mais-juunis, kõrgus kuni 50 cm, poolvari, niiskem muld.

Kollane ülane: õitseb mais, kõrgus kuni 30 cm, poolvari, niiskem muld.

Õrn ülane: õitseb aprillis-mais, kõrgus 15 cm, päikeses ja poolvarjus, parasniiske muld.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid