Vana viljapuuaia uus elu
Kersti Kahu
'Polli murel' | Kersti Kahu

Puud-põõsad kasvavad vabas looduses kindlate seaduspärasuste järgi, püüdes säilitada oma loomupärast olekut. Seda tuleb arvestada ka siis, kui tahame vana puuviljaaeda noorendada.

On veel päris palju aedu, kus kasvab 30‒40 aasta vanuseid ja vanemaidki õunapuid. Vanadel puudel, mille juurdekasv on peaaegu lakanud, lõpevad võraharud üheaastaste okste asemel sageli harunenud viljaokstega, katteoksad võra- ja kõrvalharudel hõrenevad, kuivavad ka suuremad oksad. Selliste tunnustega õuna- ja pirnipuid on vaja tugevasti noorendada-harvendada, et nende elutegevus aktiveeruks. Seda tasub ette võtta ainult siis, kui puu tüvi on terve ning võraharud suhteliselt tugevad. Kui tüvi on tugevasti kahjustunud, paljud oksad kuivanud ja haiged, on mõistlik vana viljapuu asendada uuega. Selline puu levitab nii haigusi kui kahjureid ka noorematele puudele.
 

Lõigata võib pea aasta ringi
 

Kui varem soovitati viljapuid lõigata vaid kevadtalvel, siis viimasel ajal on seisukohad muutunud. Seda võib teha peaaegu aasta ringi, sõltuvalt eesmärgist.
Talviseks lõikuseks sobib aeg, kui õhutemperatuur ei ole alla 7‒8 miinuskraadi ja puit pole seest jäätunud. Kui seda teha külmema ilmaga, on hiljem puu lõikekoha ümber koorekahjustused.

Põhiline lõikus on vaja teha siiski varakevadel enne pungade puhkemist. Siis on toitainete varud kogunenud peamiselt juurtesse ja tüvesse, mistõttu lõikus kahjustab puid kõige vähem.
Suvine lõikus peab toimuma umbes kuu enne saagikoristust, kui võrse tipupungad on moodustunud. Sel ajal võrseid välja lõigates parandame puu valgustingimusi ning kasvav saak värvub paremini. Samuti soodustame järgmiseks saagiaastaks tugevate õiepungade arengut. Lõikehaavad paranevad suvel kiiremini ja võrsete kasv on aeglasem.
 

Võralõikuseks varu aega
 

Enne lõikama asumist on vaja puu korralikult üle vaadata. Siis tekib selge ettekujutus, milliseid oksi ja mil määral on tarvis eemaldada, mida kärpida, mida mitte.

Enne okste tugevat noorenduslõikust tuleb võra hoolikalt harvendada, lähtudes selle sisemuse valgusrežiimi reguleerimise põhimõtetest. Esmalt eemaldada kõik kuivanud ja haiged, seejärel võra tihendavad oksad. Tiheda võraga viljapuude lehestik kuivab aeglaselt, mis omakorda soodustab erinevate seenhaiguste levikut. Noorenduslõikust tehes tuleb arvestada põhimõttega, et õigem on välja lõigata üks suur oks kui palju väikesi.

Sageli on vanadel puudel võra sisemuses ka palju vesivõsusid, mida saab kasutada hävinud okste asendajana. Kui neid on liiga palju ning nad on väga püstised, tuleb vesivõsud kui ülearused võrast eemaldada.

Pärast harvenduslõikust on vaja käsile võtta võraharud ja suuremad kõrvalharud. Nende latvu tuleb tagasi lõigata 5‒6 aastakasvu võrra sobivas suunas kasvavale kõrvalharule. Erilist tähelepanu nõuab võra ladvaokste lõikus, et parandada võrasisest valgustust.

Kui suurem lõikus on tehtud, järgneb puu nn viimistluslõikus. Selle käigus tuleb kujundada vajalikul määral ja õiges suunas asendusoksi, harvendada või kärpida viljaoksi. Seega vaadata üle kogu ülejäänud oksad ja lõigata vastavalt vajadusele tüükaid jätmata. Suuremad, üle 2 cm läbimõõduga lõikehaavad on hea katta haavakaitsevahendiga (näiteks aiavahaga). Tugeva noorenduslõikuse korral võib korraga eemaldada mitte rohkem kui ½ senisest võra mahust.

Lõpetanud noorenduslõikuse, tuleb üle vaadata ka puu tüvi. Kaua aega hooldamata vanemate viljapuude tüvel ja jämedamatel okstel koore pealmised osad surevad ning muutuvad korbaks. Samuti võib seal kasvada erinevaid samblikke, mis pidurdavad puu kasvu ja soodustavad haiguste-kahjurite levikut.
Kui puutüvesid on lubjatud, siis korpa ei teki. Muidu tuleb see kevadel niiske ilmaga eemaldada, kasutades kas puust kaabitsat või traatharja ning jälgides, et elavat koort mehaaniliselt ei vigastataks.

 

Luuviljalisi tuleb lõigata teistmoodi
 

Luuviljaliste viljapuude lõikus erineb seemneviljaliste omast, sest nende võra peab olema teistest tihedam. Neile on omane okste paljastumine ning lehtede vähesus. Pealegi toimub peamine viljakandvus ühe-kaheaastastel okstel.

Luuviljaliste lõikehaavadest võib tekkida nn kummivoolus, mis pidurdab haavade kinnikasvamist ja nõrgestab puude edasist kasvu. Ploomipuid on hea lõigata kevadel enne pungade paisumist, maguskirsipuid võib lõigata ka suvel.

Kui ploomipuudel hakkab juurdekasv vaibuma ning okste paljastumine süveneb, on vaja võraoksi noorendada kuni 4aastase puiduni. Pärast seda võra tiheneb. Seda tuleb hiljemgi harvendada ja ka hoolduslõikust jätkata.
Luuviljaliste oksi lõigates ei tasu Eesti kliima tingimustes jätta tüükaid, sest need takistavad haavade paranemist. Lõikekohad tuleb katta haavakaitsevahendiga. Tugevalt võib noorendada ainult terveid ja võraharudega hästi arenenud puid. Vigastatud ning kasvus kängunud vanemad ploomipuud on õigem asendada noortega.

Maguskirsipuid lõigates on vaja arvestada, et neile on iseloomulik nõrk harunemisvõime, tugev juurdekasv ja sageli hõre võra. Täiskandeeas maguskirsipuud vajavad igal kevadel võra hoolduslõikust. Enamasti sel perioodil juurdekasvud vähenevad ning oksi tuleb sobivas suunas kasvava kõrvalharu kohalt 2‒3aastase puiduni tagasi lõigata.
Vanu maguskirsipuid on vaja sageli tugevalt noorendadada. Erinevalt seemneviljalistest peaks nende noorenduse hajutama 2‒3 aastale. Ühel aastal tehtud väga tugev noorenduslõikus meie tingimustes end enamasti ei õigusta.
 

Sobilikud kaaslased ja perepuud
 

Soovides vana puuviljaaeda täiendada või uut rajada, peab kindlasti selgeks tegema, kui palju on selleks ruumi. Et õuna- ja ploomipuud annaksid kvaliteetset saaki, vajavad nad kasvamisel igast küljest palju valgust. Istutades tuleb arvestada, et ühest kultuurist istikud moodustaksid aias omaette väikese grupi. See lihtsustab hiljem hooldustöid, sealhulgas ka haiguste-kahjurite tõrjet. Samuti on siis tagatud paremad tolmlemistingimused. Samas on vaja jälgida, et aeda ei planeeritaks kõrvuti kultuure, kellel on ühed ja samad kahjustajad. Nii ei ole hea paari panna õunapuud ja pihlakat, sest õunakoi (pihlakakoi) röövikud kahjustavad mõlema vilju.

Kui aias ruumi napib, on kõige õigem istutada mõned perepuud. Nauditav on vaadata, kui sügisel hakkab saak valmima ning ühel puul võib leida eri värvi vilju. Eesti puukoolid kasvatavad ja müüvad nii õuna, pirni kui ka ploomi ja kirsi perepuid. Tavaliselt on ühel puul 3‒4 sorti, mille võiks võras märgistada eri värvidega, et hiljem võrakujunduse käigus mõnda neist lihtsalt välja ei lõikaks. Oht on kindlasti olemas.
 

Milliseid sorte valida koduaeda?

 

Sorte on raske valida, sest nii palju, kui on tarbijaid, on ka erinevaid maitse-eelistusi. Eestis on välja kujunenud kasvatamiseks soovitatud sortiment. Esimene sortiment, milles tutvustati peamiselt õunapuusorte, kiideti heaks juba 1919. aastal. Sellest ajast on nimekirja pidevalt täiendatud. Lisandunud on enamik Eestis viljeldud puuviljakultuure, viimane täiendus tehti eelmisel aastal. Soovitussortimendi leiab Eesti Aiandusliidu kodulehelt.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuses on puuviljakultuuride aretuse ja uurimisega tegeldud üle 70 aasta. Selle aja jooksul on aretatud-uuritud paljusid sorte. Katsete põhjal on antud kasvatussoovitusi nii suurtootmisse kui ka koduaedadesse. Oma aeda on hea valida sorte, mis on väga mõnusa maitse ja silmatorkavate viljadega, nakatuvad vähem haigustesse ning kahjurid neid väga ei armasta. Puu võiks olla keskmise kasvutugevusega ja varajase viljakandvusega.
 

Mõned soovitused

Õunasordid

’Kasper’. Õunad on keskmise suurusega. Rohekaskollasel põhivärvusel on pruunikaspunased katkendlikud jooned. Viljaliha hapukasmagus ja mahedalt vürtsikas. Õunad valmivad juulis-augustis. Kuna tegemist on suvisordiga, on peamised väärtuslikud omadused väga hea maitse ning pikk tarbimisaeg.

’Els’. Tegemist on küllaltki uue sordiga. Õun on keskmise suurusega kuni suur, ümar või munajas, madalate kantidega. Vili on suuresti kaetud tumeda punaga. Viljaliha on valge, magus ja vürtsikas. Õunad valmivad augustis, neid saab tarbida paari kuu jooksul.

’Krista’. Hästi säiliv sügisõun. Vili on ümara kujuga, põhivärvus valkjaskollane, mis on kaetud suures ulatuses kattepunaga. Viljaliha on tihe, magushapu maitsega ja mahlane. Õunad saavad koristusküpseks septembri esimesel poolel. Sobivaim tarbimisaeg on oktoobrist detsembrini.

’Liivika’. Keskmise suurusega munaja või koonilise kujuga sügisõun. Põhivärvuselt kas rohekas- või valkjaskollane, mida katab tugev erk kattepuna. Viljaliha on tihe, magushapu, maitse väga hea. Õuntest saab äärmiselt maitsvat ja aromaatset mahla. Hakkab varakult vilja kandma. Hea vastupidavus haigustele.

’Katre’. Viljad on kujult ümmargused mõne madala kandiga. Põhivärvuselt on rohekaskollased, millel on laialdaselt tumedam puna. Viljaliha tihe, maitse magushapu. Õunad säilivad väga hästi. Puu on keskmise kuni tugeva kasvuga.

Peale uuemate sortide eelistatakse koduaeda istutada ka vanemaid ja traditsioonilisi sorte. Nii ei puudu paljudest uuematest koduaedadest ’Valge klaarõun’, ’Martsipan’, ’Liivi kuldrenett’, ’Talvenauding’ ja ’Pärnu tuviõun’.
 

Pirnisordid

’Pepi’. Menukas pirnisort, mille edu peamised põhjused on partenokarpne viljakandmine (pole vaja kõrvale istutada tolmuandjat sorti), väga varane saagikande algus, rohke saak, hea maitse ja puu keskmine kasvutugevus.

’Kadi’. Varane sügispirn. Vilja roheline põhivärv on kaetud suuremas või vähemas ulatuses tumepunase kattevärviga. Viljaliha on sulav, maitse magus. Kärntõbi ja puuviljamädanik teda palju ei ohusta.

’Suvenirs’. Sort on aretatud Lätis ning saanud viimastel aastatel väga populaarseks just oma ilusate ja maitsvate viljade tõttu, mis on pudelja kuni pirnja kujuga. Viljaliha on sulav, maitse väga hea. Valmimisaeg hiline. Õigeaegselt koristades säilivad pirnid 1‒2 kuud.
 

Ploomisordid

Enamik ploomisorte pole võimelised oma õietolmuga piisaval määral viljastuma ja vajavad teiste õietolmu. Oma aeda sorte valides on hea teada, kes kellega kõige paremini kokku sobib. Iseviljuvatest soovitame kasvatada selliseid nagu ’Emma Leppermann’, ’Victoria’, ’Renklod Haritonovoi’, vähem tuntumatest aga sorte ’Stanly’ ja ’Mount Royal’.

Osaliselt iseviljuvatest sortidest on head ’Ave’, ’Suhkruploom’, ’Kihelkonna’. Koduaeda sobivad kindlasti ka ’Liivi kollane munaploom’, ’Liisu’ ja ’Kadri’. Viimased vajavad endale sobivat seltsilist.

Suur osa hariliku ploomipuu sortidest õitseb üsna ühel ajal ning need, kelle õietolmud omavahel hästi sobivad, saavad korralikult ära tolmeldatud. Kui aed ei mahuta rohkem kui ühte ploomipuud, tasub valida isetolmlejate seast. Juhul, kui naabri aiaski kasvab ploomipuid, on valikuvõimalus laiem.

Suurema pinnaga aeda saab istutada nii varaseid, keskvalmivaid kui ka hiliseid sorte. Siis võib kogu saagiaja vältel ploome süüa.

’Liisu’. Keskmise kasvu ja ovaalse võraga, saagikas. Vili on ilus suur, maitsev. Valmimisaeg varane. Oma õietolmuga ei vilju. Head tolmuandjad on ’Edinburgh’, ’Emma Leppermann’ ja ’Ave’.

2. ’Ave’. Tugeva kasvu ja ovaalse võraga. Suhteliselt talvekindel, saagikas, osalt iseviljuv. Head tolmuandjad on ’Edinburgh’, ’Emma Leppermann’, ’Victoria’. Ploom on suur, ümarovaalne, sügava vaoga, punakaslilla. Keskvalmiv.

3. ’Stanly’. Keskmise või tugeva kasvuga, ümara hõreda võraga. Iseviljuv ning hea tolmuandja teistele samal ajal õitsvatele sortidele. Saagikas, suure ja ilusa viljaga. Heades säilitustingimustes säilivad ploomid 2‒3 nädalat. Sobib kuivatada. Valmimisaeg hiline.

4. ’Mount Royal’. Keskmise kasvu ja laiuva hõreda võraga. Üks talvekindlamaid sorte, iseviljuv ning hea tolmuandja samal ajal õitsvatele sortidele. Saagikas. Vili on väga hea magusa maitsega. Valmimisaeg hiline.
 

Magusad kirsipuud

Eestis on päris hea valik magusa kirsipuu sorte, mille seast oma koduaeda sobilikke valides on vaja kindlasti arvestada koha kliimaga. Eelistada tuleb külmadele hästi vastupidavaid, haigustele-kahjuritele vähem vastuvõtlikke (ei pea kasutama keemilist taimekaitset), saagikaid ning suurte ja maitsvate viljadega sorte.

’Arthur’. Tugeva kasvuga, talvekindel, saagikas. Suure ilusa ja maitsva viljaga. Head tolmuandjad on ’Mupi’ ja ’Polli murel’. Keskvalmiv.

2. ’Taki’. Keskmise kasvuga. Viljad on tumepunased, mõnusa hapukasmagusa maitsega. Talvekindel. Head tolmuandjad on ’Arthur’ ja ’Kaspar’.

3. ’Tontu’. Tugeva kasvu ning hea talvekindlusega. Suure ilusa maitsva viljaga. Väga saagikas. Head tolmuandjad on ’Arthur’ ja ’Madissoni roosa’.

4. ’Aleksanders’. Üks uuemaid Lätis aretatud sorte. Puu on keskmise kasvuga, kompaktse võraga. Viljad kollased ja suured, kaaludes üle 5 g. Kirsid valmivad juuli keskel. Viljaliha on tihe, mahlane ning väga hea maitsega.

Veel sobivad koduaeda kindlasti sordid ’Anu’, ’Jurgita’, ’Madissoni roosa’, ’Mupi’, ’Piret’ ja ’Polli murel’.

 

Vajalikud töövahendid

Iga töö nõuab õigeid töövahendeid. Sõltuvalt puu kõrgusest ning okste tugevusest tuleb kasutada erinevaid aiakääre ja saage. Samuti on suureks abimeheks redel, mille pealt on mugav kõrgemaid puid lõigata. Puuviljaaias on peamiselt vaja oksakääre, millega saab hõlpsalt lõigata kuni 1,5 cm läbimõõduga oksi. Olemas on erinevaid akukääre, kuid neid kasutatakse enamasti suurtes aedades.

Saagidest tuleb eelistada liigendsaage, mille saeleht käib sarnaselt taskunoaga käepidemesse kokku. Väga head abimehed vanemates aedades on reguleeritava pikenduse ja teleskoopvarrega ladvakäärid ja saed. Nende abil saab tugevaid oksi maas seistes puhtalt ning kiiresti eemaldada.

Tööriistad peavad olema korralikult hooldatud ja puhtad, et lihtsustada tööd ning vältida haiguste levikut.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid