Kaunis sepisvärav heleda paekiviplokkidest müüri sees on ahvatlenud küllap nii mõndagi möödujat Markide aeda piiluma. Uudishimulik on siis oma üllatuseks avastanud piirde tagant justkui nurgakese baroksest lossiaiast: perfektselt pügatud madalad elupuuhekid, pukspuudest broderiiparter, postamentidel aiavaasid pelargoonidega, rippoksaliste jalakate korrapärased „vihmavarjud”, vormi pügatud põõsad, roosid, madalad müürid, pingid, kujukesed. Aia serval tõusevad sammastena taevasse sihvakad elupuud ja püramiidhaavad, nende all ilupõõsaste ja püsikute värvikas taimevöö. See kõik mõjub suursuguselt ja on täiesti ootamatult isemoodi.
Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on paik tundmatuseni muutunud.
„Kui hakkasime maja ehitama, oli siin sõna otseses mõttes võsastunud prügimägi. Buldooseriga lükati rämps kokku, prügimäele läks mitukümmend koormat. Tegime platsi täielikult puhtaks. Peale suurte põlispuude polnud ühtegi puud või põõsast, mida oleks tasunud säilitada,” meenutab Jaak.
Nõmme kandile omaselt oli siingi pinnaseks puhas liiv. Seda püüti mullaga katta, aga liiv sõi mulla ära. Lõpuks laotati maha ligi meetripaksuselt turvast, mis jäi õnneks püsima. Aja jooksul on turbakiht muidugi veidi kokku vajunud. Turvas kaeti mineraalmullaga, kuhu külvati muru.
Nõlvale tuli teha siia-sinna paekivist astmed, et pinnas paremini paigal püsiks. Moodustunud terrassidele on olnud hea istutada okaspuuvorme.
Tatjana ja Jaak leiavad ühiselt, et neil ei ole tüüpiline Eesti aed: „Midagi on siin prantslastelt, midagi inglastelt. Oleme kõik kujundanud oma ideede ja maitse järgi ning kahekesi oma kätega rajanud. Professionaalsete aiakujundajate abi pole me kasutanud. Aed hakkas tasapisi kujunema selle järgi, mis oli meie mõtetes ja kujutluspildis. Isegi paberile ei joonistanud me midagi.”
Igihaljas broderiipits
Ühe esimese asjana tehti aia alumisse ossa pukspuuhekkidest suur ringikujuline parterpeenar. Kaunid kujundid mõeldi ise välja, neid ei viksitud mujalt maha ega kopitud ajakirjadest.
„Oleme antiigiga tegeledes näinud lihtsalt nii palju vanaaegseid mustreid, et polnud raske ka ise mõni selline välja mõelda. Vanade tarbeesemete ja kunsti keskel veedetud tööaastad on paratamatult mõjutanud ka meie maitset ja see lööb välja igapäevaelus,” arvab peremees.
Pukspuuparteris kattis maapinda algul peenravaip, et takistada umbrohu sissetungi. „Aga varesed huligaanitsesid, igal hommikul katkusid selle üles. Lõpuks panime maha kivisillutise,” räägib Tanja.
Pukspuuhekid saavad talveks peale pakasekangast teki, mis kaitseb eelkõige päikesepõletuse, aga ka käredama külma eest. Varem kaeti neid rohelise varjutuskangaga, aga kuri kevadtalvine päike suutis sellest läbi tungida ja igihaljastele lehtpõõsastele liiga teha. Aiakääre saavad kaunid pukspuumustrid tunda kord aastas suve keskel.
„Aeda taimi valides mõtlesime sellele, et vanemaks jäädes on lihtsam, kui on vähem lilli ja rohkem puid-põõsaid. Lehevärvidega saab ju ka mängida. Vaadake, kui toreda värvilaigu tekitavad punase- ja kollaselehine kämmalvaher, nad on meil väga hästi vastu pidanud. Thunbergi kukerpuudest sai vahva tumepunase heki. Igihaljad hekid ja puud teevad aia talvel roheliseks,” kirjeldab perenaine.
Suve algusesse toovad värve pojengid ja igat värvi aediiriseid, siis roosatab ka liivatee. Suve keskel algab rooside aeg.
Aiasaali rohelised sambad
Kümme kõrgustesse sirgunud elupuud ’Smaragd’ istutati üsna aia rajamise algul. Need olid siis päris pisikesed, vaevu põlveni. Tatjana kutsub neid oma printsessideks. Ka rühm sihvakaid püramiidhaabu ’Erecta’ on otsaga juba taevas.
Mitme meetri kõrguseks on sirgunud ka pehmete sinakasroheliste okastega mägi-ebaküpress ’Boulevard’. Jaak: „Ostsime selle pisikese potipuuna, öeldi, et see on toataim ja Eesti kliimas väljas vastu ei pea. Aga meie arvasime, et istutame ta ikkagi õue. Ta on kasvanud mis mühiseb ja elanud üle ka kõik kolmekümnekraadised talved.”
Tagapool tõuseb aed kõrgemale. Selline nõlv on kujundajale justkui kingitus, kus on hea eksponeerida taimerühmi. Nii ülevalt kui alt vaadates on kogu aed hästi näha ja arvukatelt istumiskohtadelt avanevad kenad vaated.
Nõlvapealsel jääb ühte aiasoppi jaapanlik nurgake sillakese ja kuiva jõesängiga. Varem oli siin kilepõhjal veesilm, aga varesed tagusid kile sisse auke ja see ei pidanud enam vett kinni. Aga kuna linnud käisid seal kogu aeg janu kustutamas, siis kujundas perenaine neile sinna väiksema joomiskoha.
Aia tagumises osas on varjuaed, kus kõrgete vahtrate all tunnevad end hästi jugapuud, hortensiad, sõnajalad, hostad jm varjutaimed. Kevadel õitsevad siin sinililled ja kivirikud.
Värvikad lehevaibad
Ühes aiasopis püüab pilku helmikpööriste suur värvikas lehevaip. „Neil on tohutult põnevad lehevärvid ja kauni kujuga lehed, ühel hetkel hakkasid nad mulle väga meeldima ning nõnda olengi järjest sorte juurde toonud. Praeguseks on kogunenud juba kümmekond sorti. Helmikpöörised vajavad väga vähe hooldust ja on talvitunud probleemideta,” on perenaine väga rahul.
Varjuaias jääb silma jällegi hostadest pinnakate, oma kaunimustrilisi lehti eksponeerib siin mõnikümmend sorti.
„Mulle meeldib, kui peenral on üks liik, aga erinevad sordid”, ütleb Tanja. Nagu näha, on perenaine ka väikest viisi taimekollektsionäär.
Hostade lehed on ilusad terved, tundub, et tigusid selles aias ei olegi. Nii see siiski pole. Perenaine tunnistab, et ta võtab igal hilisõhtul kätte ämbri ja läheb tigusid korjama. Kui peenraid hooldades jääb silma nende tülikate limuste mune, siis hävitab needki. „Järjekindlast teotõrjest on väga palju kasu!”
Värviline sügis
Piirdemüüridel lokkav metsviinapuu sai alguse kunagi ammu suvilast toodud väikesest oksajupikesest. Nüüd on kogu aed teda täis ning maalilised väädid ehivad ka elumaja seina. Sügise saabudes värvib metsviinapuu aia rõõmsalt punaseks.
Eriliselt lööb särama harilik kikkapuu. „Lehed lähevad tal erkroosaks. Oi, küll ta on siis ilus!” kiidab perenaine. Väga värvikad on sügisel ka kõrged kukeharjad.
Helmikpööriste värviline talvehaljas lehevaip võib pehmel vähese lumega talvel rõõmustada silma kevadeni.
Võiks arvata, et sellise barokse kodupargi hooldamiseks on palgatud aednik, sest niitmist, lõikamist ja pügamist on ju nii palju. Kuid selgub, kõik aiatööd tehakse ära kahekesi. „Me oleme temperamentsed inimesed, armastame tegutseda. Aias on tore end liigutada. Ning tervisele ja enesetundele mõjub hästi,” on perenaine optimistlik.
Peremees lisab, et kui pidevalt aias nokitseda, püsib see korras ning hooldustööd ei võta kuigi palju aega. Muru tuleb niita kord nädalas, soojal vihmasel ajal isegi tihedamalt. Nõlval manööverdamine on mehel ammu selge, esiveoga mootorniidukiga pole see keeruline.
Lisaks pererahvale tunnevad kaunist aiast rõõmu ka aia varjulistes soppides tegutsevad siilid, lugematu hulk väikelinde, kes pesitsevad kõrgete elupuude võras ja põõsastikes, ning isegi nirk, kes on leidnud siin turvalise varjupaiga.
