Salatid võib maitse järgi jaotada mahedateks ning mõrkjateks. Kuigi eestlased on eelkõige harjunud tarbima mahedaid, täiendab erimaitseliste salatite kooskasutamine meie maitseelamusi. Mahedatest salatitest on tuntumad erinevad aedsalati vormid (pea- ja lehtsalat, jääsalat) ja Rooma salat. Mõrkja maitsega salatitest on levinumad siguri perekonna esindajad salatsigur ja endiivia. Endiivial on veel kaks erinevat vormi: sile endiiviasigur ehk eskariool ja kähar endiiviasigur.
Viimastel aastatel on levima hakanud erinevad kapsasrohu (Brassica) perekonna liikide ja alamliikide esindajad. Nende seas on mitmeid valdavalt idamaise päritoluga sinepimaitselisi salateid, nagu sarepta sinep, paksoi, tatsoi, tsoisum, misuuna, mibuuna, rukola. Kõigile neile on antud ka eestikeelne botaaniline nimetus, näiteks tatsoi ehk hiina kodariknaeris, rukola ehk põld-võõrkapsas ja misuuna ehk jaapani lehtnaeris.
Kasvatamine
Salatikultuuride viljelemine ei ole keeruline, koduaias saab sellega igaüks hakkama. Kõige raskem on kesksuvine kasvatamine, kuna pika päeva tingimustes kipuvad salatid kiiresti õitsema minema. Põhimõtteline erinevus seisneb erinevate salatikultuuride kasvatamisel selles, kas neid külvatakse otse kasvukohale või kasvatatakse ette ning missugune on külvi- ja istutustihedus.
Aedsalati ja siguri perekonna salateid võib külvata otse kasvupaika või kasvatada taimed kasvuhoones ette ning seejärel avamaale istutada. Sõltuvalt sordist jäetakse taimede vahekauguseks peenras 15–25 cm.
Aasiapärastest salatitest tuleb sarepta sinep, rukola, misuuna ja mibuuna külvata otse kasvukohale ning külvitihedus sõltub sellest, kui kiiresti tahame saaki saada. Noori, 2–3 nädala vanuseid taimi soovides külvame seemne ritta 2–4 cm vahega. Suuremate, 6–7nädalaste taimede saamiseks paneme selle maha 10–12 cm vahega. Tiheda külvi puhul võib umbes nädal pärast tärkamist juba esimest saaki koristada, harvendades tärganud salati suuremale vahele reas. Siis on järelejäänud taimedel rohkem kasvuruumi.
Paksoi, tatsoi ja tsoisum sirguvad aga suuremaks ning neid on vaja külvata 10–15 cm vahega. Samuti võib nende istikud kasvuhoones ette kasvatada ja oma kohale istutada nagu tavalist aedsalatitki.
Muld ja ramm
Kõik salatid eelistavad huumusrikast kobedat paraja niiskusega aiamulda. Kergetel liivastel muldadel on neid raske kasvatada, kuna niiskusepuuduse oht on suur. Salatid armastavad küll päikesepaistelist kohta, kuid kesksuvise saagi saamiseks võiks koduaias valida neile veidi varjulisem koht. Kuna kõikide salatite puhul peab mulla pidevalt niiske hoidma, on sel juhul kastmisega muret vähem. Päikesepaistelise ja kuuma ilmaga kiireneb taimede õitsema minek ning nendelt enam mahlakaid lehti ei saa.
Salatite väetamisel tasub olla pigem tagasihoidlik. Kevadel võib kasvukohta anda kompleksväetist normiga 20–30 g/m2. Kui aiamaale pandi sügisel sõnnikut või komposti, ei olegi kasvu ajal enam vaja pealtväetada. Kehvema mulla puhul võiks siiski 1–2 korda koos kastmisega anda ka väetist (20 g ammooniumsalpeetrit 10 l vee kohta), seda eriti juhul, kui maha on pandud pikema kasvuperioodiga kultuurid, nagu pea- ja Rooma salat, endiivia ning paksoi. Kuna salat on suure nitraatide kogumise võimega, tuleb kultuuri väetamisel lämmastikuga olla ettevaatlik. Nitraadid kuhjuvad rohkem siis, kui kasvutingimused on ebasoodsad.
Järjepidevus
Salatid on jahedama kliima taimed, optimaalne kasvutemperatuur on 18–20 °C. Salatiseemne saab alates aprilli lõpust külvata otse kasvukohale, kuid taimed võib ka eelnevalt kasvuhoones kassetis ette kasvatada. Paraja istiku saab sel juhul 20–25 päevaga, istutamisest saagini kulub olenevalt liigist, sordist ja kasvutingimustest 4–10 nädalat.
Selleks et salatit oleks võimalik koduaiast noppida kevadest hilissügiseni, tuleb seemet külvata paari-kolmenädalaste vahedega kuni juuli lõpuni ning esimese saagi saamiseks kasvuhoonesse, hiljem juba otse avamaale. Ka augustis ja isegi septembris võib salatiseemneid veel kasvumajja külvata ning eelkõige aasiapäraseid, kelle kasvuaeg on lühem ja kes edenevad isegi vaid mõne plusskraadi (5–8 °C) juures. Öökülmade korral tuleb taimed ööseks katta kattelooriga, seda nii avamaal kui kasvuhoones.
Linnas kortermajas elades aiamaad pole, kuid salatite kasvatamiseks sobib väga hästi ka rõdu ‒ kastis sirguvad siis lillede asemel salatid. Rõdul kasvatades on oluline, et taimed ja muld ei kuivaks ereda päikese käes ära. Kui aga rõdukast on väljas vihma käes, peab liigse vihma või kastmisvee äravooluks olema avaus.
