Otsustavus, millega adoonise graatsilised õienupud kevadist kargust trotsivad, on aplausi väärt. Lõpliku lavakujunduse seavad paika mullast välja piiluvad lehtede sulgjad hakatused. Need on alguses pigem maalähedaselt pruunikad. „Amuurlase” paremaks esitlemiseks on tark tema ümbrus heledama kiviklibuga multšida.
Solistile kohaselt on amuuri adoonisel ka omad kapriisid – kui päike varjub pilve taha, siis sulgeb adoonis oma kenad õied justkui mõista andes, et kui prožektorid ei sära, siis pole mõtet esineda. Õitsemise ajal on taim vaid kuni 10 cm kõrge. Soojuse lisandudes sirutuvad kuni 30 cm ülespoole sulgjagused, esmapilgul porgandipealseid meenutavad lehed. Paraku on ikka nii seatud, et varased ärkajad sätivad ennast esimesel võimalusel puhkama. Amuuri adoonise jaoks on hooaeg suve teiseks pooleks juba lõppenud.
Sel hurmuril on kaks kaunist lähisugulast – siberi adoonis A. sibirica ja kevadadoonis A. vernalis. Mõlemad alustavad õitsemist, kui amuuri adoonis on lõpetanud. Siberi oma õitseb kaua ja rikkalikult ning tema lehestik püsib erandlikult roheline kuni sügiseni. Kevadadoonise õied on aga kõige kirkamalt kollasemad ja suuremad.
Kõik need adoonised on täiesti talvekindlad. Nende lemmiksuvi on soe, tuulevaikne, kuiv ja päikeseline. Tavaline aiamuld ajab asja kenasti ära, aga parim on mõnusalt parasniiske ja viljakas muld. Eriliseks maiuspalaks on adoonistele lehekõdu.
Adoonised on nõus aastakümneid samal kohal kasvama. Neid võib paljundamiseks kohe peale õitsemist ettevaatlikult jagada, aga siberi adoonis võib sellise barbaarsuse peale kergesti solvuda. Seemnete idandamine ei pruugi alati õnnestuda ja korraliku taime kasvatamine nõuab enamasti kolm aastat. Keerukas paljundamine ongi põhjuseks, miks neid eriti saada pole. Amuuri adoonise suurimad fännid on jaapanlased, kelle heameeleks on aretatud ka mitmeid sorte.
Hea teada
* Taime kõrgus: kuni 30 cm
* Pinnas: parasniiske, viljakas
* Valgus: päikeselemb
* Dekoratiivne: õis
* Külmataluvus: väga hea
