1928. aastal kerkib Linda tänavale (tollal Kalevi tn) Eugen Habermanni (1884–1944) projekti alusel tavapärasest märksa esinduslikumat Tallinna maja tüüpi esindav korterelamu. Avarale kinnistule ehitatakse ka omapärase fassaadilahendusega kivist abihoone, kus esimesel korrusel asuvad kaks garaažikohta autole ja pesukuur ning teisel korrusel arvatavasti autojuhi või teenijate eluruumid.
Huvitava ajalooga kinnistu (1930ndatel kuulus see EELK esimesele piiskopile Jakob Kukele ja pärast kirikumehe surma tema kunstnikust abikaasale Lola Melanie Rahamägi-Kukele) on ajalootuultes säilinud võrdlemisi autentsena; räämas, kuid algupärase välisilmega oli veel aastapäevad tagasi ka nurgakvaadrite ja ovaalse seinarosetiga hoovimaja. Iselaadi ekraanfassaadi säilitamine ja eksponeerimine algsel kujul oli peamine ülesanne ka miljööväärtusliku hoone rekonstrueerimis- ja ümberehitustööde käigus.
Nõukogude perioodil planeeriti väikesesse hoovimajja kolm korterit ning sealsed elanikud omakorda kujundasid ruume oma äranägemise ja elulaadi kohaselt. Kui maja mõni aasta tagasi müüki jõudis, vajas see hädasti nii kapitaalset remonti kui ka uut funktsiooni.
Värske omanik – sisearhitekt Kätlin Ölluk kutsus vanale hoonele uue tähenduse ja sisu andmisel appi sõbrast arhitekti Sten Aderi (SKAD Arhitektid), kes projekteeris varem kahekordsele majale juurde kolmanda korruse. Lihtne ja lakooniline, tumehalli plekiga kaetud juureehitus ühteaegu vastandub vanale majale ning teisalt sulandub delikaatselt ajaloolisesse keskkonda. Pärast maja soojustamist taastati eeskujulikult ja heaperemehelikult ka hoone fassaad koos nurgakvaaderduse ning tagasihoidliku dekooriga.
Vana maja, moodne sisu
Oma sünniajastule omase ilmega maja peidab aga läbinisti tänapäevast, funktsionaalset ja täielikut uuesti üles ehitatud interjööri. Kuna omaaegsest abihoonest peale fassaadi muud säilitada polnud, puhastati maja kõigist vaheseintest ja -lagedest, vaid üksikud fragmendid kasutas Kätlin uut interjööri luues hiljem ära. Pärast pikka ja kohati vaevalist rekonstrueerimisprotsessi sündis vana hoone uuele elule moodsa ja kompaktse linnamajana, kus urbanistlikult tihedat linnaruumi arvestades on elamine korraldatud vertikaalselt läbi kolme korruse. Võluvas tagaaias, tihedalt teiste elamute vahel paiknev maja pakub üllatavalt suurt privaatsust, akendest avanevaid romantilisi agulivaateid ja võimalust astuda võõraste pilkude eest varjatud terrassile.
«Mulle on alati meeldinud mõte väikesest urbanistlikust eramajast, oma privaatsest ruumist kesk tiheasustust, samuti kitsastel kruntidel asuvatele linnamajadele omane mitmel tasandil elamise loogika,» märgib Kätlin.
Ruumi funktsioon ja loogika on hästi paigas: esimesel tasadil paiknevad sissepääs, praktilised majapidamisruumid ning eraldi väike stuudioapartement külaliste majutamiseks. Teisele tasandile jäävad peamised eluruumid – avatud köögiga söögituba, magamistoad, kabinet ja vannituba, ning kolmandale korrusele elutuba ehk n-ö suure mugava diivaniga lounge muusika kuulamiseks või filmide vaatamiseks. Siit pääseb ka tillukesele päikeseterrassile.
Korruseid ühendab imposantselt arhitektuurne trepp, mõjudes oma kõrgusesse keerduva vormiga kujundlikult maja DNAna. «Järsku paekivist originaaltreppi ei õnnestunud uue kodu kontekstis kasutada, kuid vanad astmed leidsid koha maja juurde viiva käigutee ning paari lävepakuna. Ühe astme jätsime n-ö maja nurgakiviks, kuhu valasime sisse isegi ajakapsli.»
Sisearhitektina endale kodu kujundades olid paljud otsused Kätlini sõnul ilma pikemata selged, kuid põhjalik diskussioon käis siiski uue trepilahenduse ümber – tehniliselt täiusliku täispuidust trepi teostasid lõpuks firma Tremaster meistrid.
Tumedad ja tammest on ka Kätlini välja töötatud ülipeene profiiliga peitelengidega kõrged siseuksed. Materjali ilu eksponeerivad eluruumide betoonpõrandad, siidjad matid krohvipinnad ja lubjakivi vannitoas. Kööki valitud suitsueukalüpti spoon ja nüansirikas graniit on samavõrra praktilised kui pilkupüüdvad.
Ehedate materjalide justkui soe ja mahe olek ning tonaalsuste sujuvad üleminekud pehmendavad muidu konkreetseid vorme ja sirgjoonelisust. Interjööri sume ja udune koloriit on fooniks seal toimuvale elule ja igapäevastele värvidele. Sundimatult ja lihtsalt on kujunduses miksitud vintage-mööblit, disainiklassikat ja moodsalt nappe lahendusi – betooni süvistatud siine, valgusteid jms. Igas toas leidub mõni vihje ka vanale majale: väljapuhastatud seina- või tapeedijupp, pööningult leitud maal või laerosett.
Ilma suuremate tehnoloogiliste nippideta maja on aus ja ehe, nii oma materjalidelt kui ka kontseptsioonilt. Kõlama jääb suurepärane arhitektuurse terviku nägemine ning oskus väärtustada lisaks ajaloo ilule ka funktsionaalsust ja tänapäevast. Mõeldud on nii arhitektuurilistele ja esteetilistele väärtustele kui ka praktilisele elukorraldusele ja mugavusele.
Objekt
Villa Linda, 154 m2
Rekonstrueerimisprojekt: Sten Ader (SKAD Arhitektid)
Sisearhitekt: Kätlin Ölluk (NOBE Design)
Mari Koger, sisearhitekt, žüriiliige:
«Linda tänava kodus on minu jaoks enim sisearhitektuuri. Ruumid suhestuvad omavahel ja kulgevad põnevalt, sisaldades huvitavaid detaile, näiteks valgusšaht elutoa põrandas, mis annab alumise korruse vannituppa valgust. Läbi korruste kulgev skulpturaalne trepp, vallatu esimese astmega, mõjub väga hästi. Valgussiin seinal jätkub elutoa laes. Vanad seinadetailid oma robustsuses on kenaks kontrastiks lihtsatele materjalidele ja pindadele. Läbimõeldud lahendused ja lõpuni viimistletud teostus. Lisaks kõigele ka soe, hubane ja kodune.»
